Arvustus. Surmakutsarist kommipoodnik

Ehkki "Tüdruk nõelaga" on stsenaariumi ja väljanägemise poolest ajalooline draama, on see pandud teadlikult tänapäevaga resoneerima, kirjutab Maarja Krass Sirbis ilmunud arvustuses.
Uus mängufilm kinolevis
"Tüdruk nõelaga" ("Pigen med nålen")
Taani-Poola-Rootsi 2024, 123 min
Režissöör: Magnus von Horn
Stsenaristid: Magnus von Horn ja Line Langebek Knudsen
Operaator: Michał Dymek
Helilooja: Frederikke Hoffmeier.
Osades: Vic Carmen Sonne, Trine Dyrholm, Besir Zeciri, Joachim Fjelstrup jt.
23-aastane Karoline (Vic Carmen Sonne) on vaesuse ja näruste sotsiaalsete olude lõksus. Vaatamata kindlale töökohale õmblusvabrikus ei suuda ta oma senise elukoha eest üüri tasuda ja tõstetakse korterist välja. Ehkki abikaasat pole näha olnud juba aasta aega, ilma ühegi teate ja elumärgita oleks sõda ta justkui alla neelanud, ning kõigi eelduste kohaselt on ta surnud, ei ole võimalik noorel naisel ilma surmatunnistuseta leskedele ette nähtud toetust saada. Tema palvekiri tööandjale liigutab aga viimast – tolle sõnul tunneb ta kaasa –, kuid tegudes päädib see pelgalt kõrvaltänava kõntsa sees naise au röövimisega. Afääri kestel naaseb pärast sõja lõppu Karoline jõhkralt deformeeritud näoga abikaasa, kelle naine karmisõnaliselt hülgab enne, kui jõukas ülemus ta enda saatuse hoolde jätab. Ahastuses ja lapseootel Karoline üritab kümblusmajas poolemeetrise pealkirjas nimetatud esemega nurisünnitust esile kutsuda. Minestusest vanni vajunud noore naise päästab surmast, kuid mitte edasistest kannatustest keskealine kommipoe omanik Dagmar (Trine Dyrholm), värvikas tegelane, kes pakub meeleheitel noortele emadele võltslootust ja nende seisukorrale moraalivaba lahendust.
Linateose mustvalge värvilahenduse pilkupüüdvas koemustris ühinevad olustikuline räpasus, kehaõuduse killukesed ja sünge muinasjutulisus. Aineseks on uskumatult kõhe tõsieluline lugu taani ajaloo ühest kurikuulsamast sarimõrvarist Dagmar Overbyest. Kui neetult lihtne oleks sellest teha intrigeeriv eluloofilm, kus hea ja kuri on teineteisest selgesti eristatavad. Režissöör ja kaasstsenarist Magnus von Horn on lähenenud siin teemale aga psühholoogilise nüansirikkuse ja kontekstipõhisusega. Vaatajale portreteeritakse nii üksikisikuid (eriti naisi) kui ka ühiskonda, mis neid halastamatult puredes vormib. Von Horni rousseaulik lähenemine annab mõista, et kurjus pärineb väljastpoolt inimest, tema keskkonnast. Olude sunnil minetatakse sünnis käitumine ja eetilised piirid ning halvimal juhul saab inimesest koletis. Inimene on ellujäämisvõitluses võimeline sooritama uskumatuid tegusid isegi siis, kui need on vastuolus tema moraalitunnetuse või ligimese heaoluga.
"Tüdruk nõelaga" on ajastudraama, mis on oma naturalismis äärmiselt groteskne. Filmitegija on kasutanud mõõdutundega ka õudusfilmi elemente, et vahendada veelgi mõjusamalt tõsielulise taustaga košmaarset lugu. Kuid mitte ainult: žanripiiridega mängides ja olukordadele vinti peale keerates painutatakse kõverpeeglisse ka justkui ilmselgena näiv tõde. Süngusest tõuseb esile kompleksne, kuid universaalselt mõistetav erinevate vaatenurkade ja emotsioonide tekstuur. Vaataja on tunnistajaks eksistentsiaalsele heitlusele ühiskonnaklasside, meeste ja naiste, naiste ja naiste, kõlvatu ja veel kõlvatuma, meeleheitliku ja veel meeleheitlikuma ning sellele loole spetsiifiliselt ka täiskasvanute ja vastsündinute vahel. Ja ka sellele, kuidas vahel on võimalik solidaarsus kõige tavapäratumas ja ebapühamas olukorras. Just õudne, jälk ja vastumeelne annab siin ka võimaluse intiimseteks hetkedeks. Kõigile harjumuspärastele tõekspidamistele kriipsu peale tõmmates ja järele mõtlema sundides päästab von Horn inimese lõplikust hukkamõistust ja üksindusest.
Dagmar Overbye fiktsioonis1 ja päriselus
Dagmar Johanne Amalie Overbyele (1887–1929) määrati 1921. aastal esialgu surmanuhtlus, seejärel eluaegne vanglakaristus ilma vabanemisvõimaluseta. Ta tunnistas üles 16 lapse mõrva, kuid asitõendeid leiti üheksa kohta. Uurimise käigus selgus, et naine oli mõrvade sooritamise ajal ilmselt toorbensiini ja eetri mõju all. Overbyed kirjeldati kui valelikku ja hüperaktiivset isikut, kuid arstlik ekspertiis vaimuhaigust ei tuvastanud.
Dagmar kui inimene on Von Horni käsitluses keskmisest ambivalentsem. Peale loomuliku hukkamõistu väljendab ta empaatiat ja laseb kontekstil ning asjaoludel enda eest kõnelda. Sellele lisab mõju ka Overbye advokaat Gottlieb Jacobsen, kes proovis vaidlustada ettekavatsetud tapmise süüdistust väitega, et naine toimis kui "tööriist puudustega ühiskonna ja ükskõiksete emade tarvis".
Tõepoolest, Overbye ja tema kohtuasi ei pälvinud toona hulgaliselt tähelepanu mitte ainult jälestusväärse sisuga, vaid ka selle käigus tõstatatud üksikemade, väljaspool abielu sündinud laste, kasulaste ning nende keerulise ja haavatava ühiskondliku positsiooni teemaga. See viis seadusemuudatuseni kaks aastat pärast kohtuasja: väljaspool abielu sündinud lastele hakati kohaldama riiklikku järelevalvet. Lisaks sõnastati tungiv vajadus sünnitusmajade järele. Õigusakt jäi kehtima kuni 1965. aastani.
Overbye järgi loodud koletislikku Dagmarit saab võtta ka kui ühiskonna ja valitsusasutuste tegematajätmiste koondkuju: need ei ole nõrgimatele ja haavatavamatele pööranud piisavalt tähelepanu ja korraldanud hoolekannet. Filmis on küll üks keskne karakter, kellele saab süüdistavalt näpuga näidata, aga tegelikult on selle koletise sünnitanud asjaolud. Kurjus valitseb meie kõigi üle, luues üha uusi ja uusi pahalasi. Von Horn on öelnud: "Kui pidada Dagmar Overbyed pelgalt hulluks sarimõrvariks, on lihtne ta tegusid kuritööks nimetada. Kui aga pidada silmas ühiskonda tema ümber ja aega, millal ta elas, on see seisukohavõtt problemaatiline. Nagu Gotham Citys: vahel on vaja ülimat kurikaela, et tõde ühiskonna kohta tuleks päevavalgele."2
Kurjakuulutav haakumine tänapäevaga
Ehkki "Tüdruk nõelaga" on stsenaariumi ja väljanägemise poolest ajalooline draama, siis tõi produtsent Malene Blenkov Cannes'i esilinastuse järgsel pressikonverentsil välja, et film on pandud teadlikult tänapäevaga resoneerima. See on kõnekas seoses praegustegi tabudega emaduse pahupoolest, alates sünnitusjärgsest depressioonist ja lõpetades üksikemade majandusliku olukorraga. Sellega, mida elab läbi lapsevanem, kellele on selge, et ainult armastusest ei piisa järglase ilusaks, õiglaseks või vähemalt talutavaks eluks. Ühiskond on varmas lapse hüljanud hukka mõistma, aga milliseid tingimusi on ühiskond valmis pakkuma neile, kellel on vähem võimalusi, et säilitada nende inimväärikus ning väljavaated paremale tulevikule?
Karoline mehe kaudu tõstatub teemana ka puudega inimeste trööstitu olukord. Lääne ühiskonnas on neil eriti just kapitalistliku mõtlemise tõttu väga keeruline leida rakendust või toimetulekuvõimalusi. Tõele au andes on aga just Skandinaavia riigid selle probleemi kõige paremini lahendanud, ehkki, nagu sellestki filmist näha, pole see alati nii olnud.
Katrine abikaasaga seondub otseselt ja valusalt ka päevakajaline sõjatemaatika. Sõjast naasnud mehed kannavad endaga kaasas kirjeldamatut traumat ja tõenäoliselt ka füüsilist puuet. "Tüdrukus nõelaga" ristib meelelahutusest madalat rahuldust leidev rahvamass sõjas võikaks moondunud välimusega mehe koletiseks, kelle lähedalegi ei minda. Ühelt poolt on see ühe mehe isikliku õnnetuse kaudu kriitika sõjategevusele kui sellisele, teiselt poolt võtab von Horn talle omaselt3 käsitleda ka mehe ühiskondliku hülgamise ja trööstitust olukorrast tekkinud eksistentsiaalse tühjuse. Jah, "sõjakangelased" tõstetakse küll ka pjedestaalile, kuid see on pettepilt: sellega haavu ei paranda ja läbielatud trauma tagajärgedega süvitsi ei tegele. Võltsau, kui seda üldse esineb, korvaks justkui kõik muu. Filmitegija tõstatab siin selgelt sõja koletuse ja pöördumatu mõju teema.
(Keha)õudus ja intiimsus
Kehaõudus on hetkel üha populaarsem viis tõsistest teemadest rääkimiseks. Seda tõestab kõige edukamalt Cannes'i põhivõistluses esilinastunud "Protseduur"4, mis heidab kriitilise pilgu ilustandarditele ja nende laastavale mõjule nii karjäärivõimaluste kui vaimse tervise seisukohalt. Just tänu Demi Moore'ile, kes polnud enne seda osatäitmist kehaõudusest kuulnudki, palju kuulsust ja menu kogunud film on värske näide, kuidas kehaliste hüperboolide abil tuuakse oluline sõnum võimalikult selgelt publiku teadvusse.
Kehaõuduse elemendid on "Tüdrukus nõelaga" küll vaoshoitumad kui "Protseduuris", kuid ajastudraama kontekstis seda silmatorkavamalt esil. Juba esimesed kaadrid on kurjakuulutavad ja sümboolselt kõnekad. Mustale taustale projitseeritakse teatraalselt ja õõvastavalt pimedusest ilmuvad ja sinna suubuvad filmi peategelaste näolapid. Neist jooksevad üle varjud: need neelavad järgmise tegelase endasse, kooruvad üksteisest välja, on püsivas üksteiseks muutumises. Libamisi ilmub kellegi käepaar, mis lämmatab, kägistab või katab, ilmed moonduvad karjes, sulavad üheks või fragmenteerub hoopiski sama inimene iseenda korduseks. Filmi tegelasi esitletakse vaatajale juba enne igasugust sündmustikku või dialoogi multimorfsete figuuridena, kelle ilme, meeleolu ja olek on muutlik, üksteisest otseselt mõjutatud ja ennekõike sünge. Avakaadrite pimedas kinosaalis tekitatav pingeline efekt laseb neil paista nii vaatlusaluste kui ka vaatajate jälgijatena, selles faasis küll veel täiesti anonüümsete lõustadena. Keha kõige kõnekam osa väljendab siin pideva füüsilise hävinemise ja uueks saamise kaudu eelkõige vaimset mõjuvälja inimeste vahel. Filmi juhtidee, et mitte miski pole nii, nagu näib, ning inimene on oma keskkonna ja kaaslaste kogusumma, tehakse ebamugavust tekitades selgeks enne filmi algust kui kood, mille toel järgnevat mõista.
Filmi kõige raskesti seeditavam stseen viib kokku Karoline ja Dagmari. Dagmar päästab Karoline saunas uppumissurmast ning neiu sääri mööda alla voolavat verd nähes mõistab ta, mis on juhtunud. Dagmar ilmub kui kaitseingel, kellel on usaldusväärse mulje tekkimiseks näpu otsas ka pisike tütarlaps, kes meenutab kõige ideaalsemat lumivalgete kiharatega portselannukku. Kui pärast juhtunut tänaval lahku minnakse, ulatab Dagmar šokiseisundis Karolinele kotikese maiustustega, millel on poe andmed peal. Ta kutsub neiu õige aja möödudes külla, soovitab lapsele mitte nime panna ja ütleb, et aitab noort naist, kuid tasu eest. Tema näiline lahkus, kommikott ja ebamaiselt veetleva lapse kohalolek rõhutavad kontrasti enne nähtud võika stseeniga, kus naine end ja oma loote kõige räigemal võimalikul viisil ohtu seab.
Mees
Kui Karoline on oma abikaasa välja visanud, näeb teda järgmiseks trummipõrina taktis tsirkuselavale marssimas. Õhtujuht juhatab ta etteaste sisse, rahvast justkui noomides: sellal kui nemad mugavalt kodus istusid ning sõja kohta lehest lugeda võisid, olid mõned õnnetud hinged lahinguväljal. Karoline meest esitletakse atraktsioonina, mille sõda välja sülgas, millenagi, millest lehed ei kirjuta. Mees võtab ära maski hirmuäratavaks moondunud näolt ja konferansjee provotseerib publikut: kas on keegi, kes tihkab enam selle friigi lähedalegi tulla? Suure kõhuga lapseootel Karoline astub tagareast oma abikaasa ette, puudutab ta augustunud nägu ja suudleb seda. Viivuks tundub, justkui oleks kaks hüljatut üksteist taas leidnud – kui mitte füüsiliselt, siis vähemalt vaimselt, hingevalus.
Sõjas impotentseks jäänud mees näeb erinevalt Karolinest vastsündinud teise mehe lapses midagi positiivset ja ilusat ning näitab tolle vastu kohe ka kiindumust üles. Vastupidiselt naise võõristavale olekule otsustab mees näha lapses head, karistuse asemel lohutust pakkuvat kingitust – võib-olla just laps aitaks tal morfiini asemel luupainajaid ja valu leevendada. Oma abikaasa läheduses kannab mees alati maski. Vaid söömiseks nihutab ta seda natuke eest, et oma näos laiutavast august välja pudenevat toitu jälle sisse pressida. Kuid last süles hoides võtab ta maski ära ja suudleb imikut hellalt otsaette. Just see ilmsüütu lapsehing ta käte vahel võimaldaks mehele siirast ja vastastikust tingimusteta armastust, mida ta mujalt ei saa. Karoline mehele seda võimalust aga ei jäta ning otsib abi Dagmarilt. Vaatajale näidatakse korduvalt ka noore ema, kohati isegi ebasümpaatsena mõjuva Karoline ehk filmi keskse ohvri valusaid tegusid enda ja oma lähedaste suhtes.
Koleda ja ilusa kaleidoskoopiline mäng on selles filmis läbiv ja oluline sisu edastav loominguline võte.
"Tüdruk nõelaga" on film, mis näitab elu tõeliselt süngete varjude teatris. Vaataja püütakse visuaalselt paeluva vaatemängu ja õõvastseenides pingestuva tumeda ambient-helikeele võrku ning salvava teravusega on kogu aeg esil küsimus: miks me üksteisel niimoodi kannatada laseme? Elu ise pakub õuduseks parimat ainest, kuid Magnus von Horn ei piirdu üksnes viletsuse kujutamisega, mis mõjuks edeva ja arrogantselt lihtsana. Ta maalib suurepäraselt varjundirikkaid peaosi mängivate Vic Carmen Sonne ja Trine Dyrholmi näitlejatöö abil ühiskonna nõrgema osa hammasrataste vahele sattumise pildi. Siin on tahe mõista ja näidata kujuteldamatute vägivallaaktide taga peituvaid olmelisi ja vaimseid põhjuseid, mis kõlblustunde jõuga röövivad. Keegi pole ses filmis ilmsüütu ning keegi pole ka üksi süü ja häbi kandja. Selline perspektiiv ärgitab tunnistama kollektiivset süüd ja sellega ka tegelema.
1 Dagmar Overbye kohta on 2015. aastal taani keeles ilmunud ka Karen Søndergaardi raamat "Dagmar Overbye, ingelvõlur". Overbye tegutsemise motiivid jäid mõistatuseks isegi talle lähedal seisnud inimestele.
2 Philip Oltermann. 'It's easy to call what she did evil': inside Denmark's Oscars entry, about a serial child murderer. Guardian, 6. I 2025. https://www.theguardian.com/film/2025/jan/06/denmarks-oscars-girl-with-the-needle-serial-child-murderer-dagmar-overbye
3 Magnus von Horni täispika debüütfilmi "Elu pärast" ("Efterskalv", 2015) keskmes on samuti inimelu röövinud kurjategija jälgimine. See on empaatiline sissevaade tolle toimetulekule kogukonnas, mis pole korda saadetud julma tegu unustanud, veel vähem seda andestanud.
4 "The Substance", Coralie Fargeat, 2024.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: Sirp