"Džinnimäng" esietendus Ugala teatris aastal 1984, mil peaosades olid Lisl Lindau ja Kaljo Kiisk. 40 aastat hiljem on samades rollides Luule Komissarov ja Andres Tabun.

Komissarovile ei meeldi üldiselt intervjuusid anda. Ta tõi spordihuvilisena näite kidakeelse norra jalgpalluri Erling Haalandi raamatust, kus on välja toodud ka üks tema intervjuu, milles noor jalgpallur sõnab: "Mulle meeldib mängida, mitte rääkida." Teise näite tõi Komissarov samuti spordiväljalt: "Ronaldo käest küsib treener, miks sa poiss ei jookse. Ronaldo vastab, kas te tahate, et ma löön väravaid või jooksen. Nii on minuga ka intervjuu andmisel," sõnas näitleja.

Lavastuse tegevus leiab aset aga vanadekodus, kus omavahel käivad läbi mees ja naine, kes mõlemad tunnevad end oma uues keskkonnas pisut kohatuna. "Weller on olnud kunagi päris kõva ärimees. Pereelu pole roosiline olnud, ta on lahutatud, lastega läbi ei käi. Kui ta jõudis eakasse ikka, tabas teda infarkt," rääkis Tabun enda tegelase tausta. "Fonsia on siia sattunud oma pereelude pärast. Tal on suur suhtlemisevajadus, tahab lihtsalt juttu rääkida, mitte kaarte mängida. Võib-olla tahab isegi hellust," avas Komissarov enda tegelast.

"Minu tegelaskuju, Weller, tahab ka suhelda ja eks see kaardimäng ole ka suhtlemine, aga et see nii hulluks läheb... Kui seda kaardimängu poleks, siis nad võiks ju olla täitsa tore paar," lisas Tabun.

"Džinnimängus" mängitaksegi ka laval kaarte. "Me ikka mängime, et me mängime," kommenteeris Tabun. Kui Komissarov päriselus ei ole eriline kaardimängija, siis Tabun rääkis, kuidas teatriga ringreisidel sai hommikuni pokkerit mängitud küll. "Tikkude peale, tikk maksis viis kopikat. See, kes võitis, tegi järgmine päev välja restoranis," meenutas ta.

Tabun töötas siis juba Ugalas, kui Kiisk ja Lindau viimati "Džinnimängu" mängisid. "Mulle väga meeldis see lugu. Nad olid ikka suured meistrid ja mängisid võrratult. Nad olid nii orgaanilised laval. Ma käisin seda mitu korda vaatamas, tõesti väga meeldis."

Kuigi vanusega kaasneb ka kogemus, siis prooviprotsessis algab näitlejate sõnul ikka kõik otsast peale, nagu poleks midagi vahepeal teinud. Nii Komissarov kui ka Tabun on mõlemad väga rahul ka lavastaja Garmen Taboriga. "Nii heatahtlikku lavastajat pole minul küll olnud," sõnas Komissarov. "Ta oskab vanuritega käituda, väga rahulikult võtab asja, sada korda seletab meile ära, et meile ka kohale jõuaks. Ja ma pole elusees lavastaja käest nii palju kallistada saanud," rääkis Tabun. "Meil hakkab proov peale ja lõpeb kallistusega," märkis Komissarov.

Komissarov tunnistas, et vanadus tuleb äkki. "Ma olen juba kõrges eas ja ma siiani ei saanud aru, et ma nii vana olen. Aga kui tekib mingi haigusemoment, mis võib-olla ei ole ravitav, siis saad aru, ongi nii, ma olen vaba. Nüüd ma vaatan kuidas toime tulla," sõnas ta. Teatrist lahkuda Komissarov aga veel kindlasti ei taha. "Kahe inimese tükki, nii keerulist asja küll ei taha enam. Aga episoodilisi rolle, mutte on ju ikka tarvis teatris. Ehe mutt laval on ju ikka parem, kui noor inimene mängib," arvas Komissarov.