Ehkki viimasel ajal on Tõnu Kaljuste pühendunud rohkem klassikalise muusika pärlitele ja XX sajandi heliloojate loomingu siinmail tutvustamisele, jääb ta meile nähtavasti igavesti Eesti Filharmoonia Kammerkoori (1981) ja Tallinna Kammerkoori asutajaks (1993) ning nende koosseisude kaudu Arvo Pärdi ja Veljo Tormise interpretatsiooni standardi kehtestajaks.

Kuigi Eesti Filharmoonia Kammerkoori nimetuse all ja professionaalse koorina tuntakse seda koosseisu 1981. aastast, eelnes sellele juba 1969. aastast töö Ellerheina vilistlaste kammerkoorina. Koosseisu lõi Ellerheina juurde selle asutaja, Tõnu Kaljuste isa Heino Kaljuste. Tõnu Kaljuste alustas seal tööd 1971. aastal ja võttis 1974. kammerkoori juhatamise isalt üle. Tänu edule Béla Bartóki nimelisel rahvusvahelisel koori­konkursil (1980) õnnestus teha koos­seisust kutseline koor, mille kuvand on juba tihedalt seotud Veljo Tormise heliloominguga, hiljem ka Arvo Pärdi omaga.

Kaljuste tuntuim saavutus dirigendina on 2014. aasta Grammy võit parima kooriesituse kategoorias Arvo Pärdi teosega "Aadama itk" (esitajad Sinfonietta Rīga, Tallinna Kammerorkester, Läti Raadio koor ja Vox Clamantis). Rahvusvahelist ja kodumaist tunnustust ning plaadiauhindu on tal pälvinud ridamisi, sh teisigi Grammy nominatsioone.

2001. aastal lahkus Kaljuste ootamatult nii EFK kui ka TKO kunstilise juhi kohalt. Kuna aastatel 1994–2000 oli ta olnud ka Rootsi Raadio Koori peadirigent ja 1998–2000 Madalmaade Kammerkoori peadirigent, siis tööd vabakutselisena jagus nii siin kui ka teisel pool piiri. Nagu kommenteeris tollane Tallinna Filharmoonia juht Jüri Leiten, oli põhjus "protest ja rahulolematus eesti kultuuripoliitika vastu"¹. Mäletan, et avalikkus oli hämmingus: ei saadud aru, kuidas saab oma elutöö niiviisi maha jätta. Ent ideid puistas ta nagu varrukast ja kodupublik ootas tema kontserte alati. Kui vaadata selle veidra olukorra head külge, siis Kaljuste kui rahvusvaheliselt hinnatud dirigendi renomee kindlasti võitis sellest. Pealegi said tema äraolekul meie tippkollektiivi ees olla mitmed välisdirigendid (tema töö võttis siin üle Paul Hillier), kellest mõneltki jäi kollektiivile külge uut ja kasulikku, nii vokaalikujunduse kui ka repertuaari laiendamise poolest. Esines ka varjukülgi – ent mis neist enam.

2004. aastal pööras Kaljuste pilgu senisest rohkem muusikateatri poole ning asutas Nargen Opera, millega tõi lavale siinmail seni lavastamata klassikalisi kammeroopereid, samuti eesti heliloojate varasemate teoste taaslavastusi ning jõudis õige pea uute lavateoste tellimiseni. Nii mõnedki aastad domineeris suvisel muusikateatri skeenel, kui nii võib öelda, tandem "Tormis/Kaljuste/Jalakas", sest lavale tuli tuua õige mitu Tormise muusikaga teost. Elamuste elamus oli Kuusalu vallas 2004. aastal esietendunud Tormise "Eesti ballaadid", mida mängiti suure menuga mitu suve. Siinkohal peab meenutama, et teos, mis oli 1980. aastal loodud olümpiaregati kultuuriprogrammi tarvis klassikalise laulukooliga solistidele, kõlas nüüd ühes tohutus Lahemaa küünis peamiselt pärimusmuusika taustaga solistide esituses, taustal uuenduslik teatri- ja tantsukeel. Tormise teose tohutut ilu ja valu poleks kuidagi saanud paremini massidesse viia, arvan ma. Selle lavastuse korda­minekust sai veel ühe suure tõuke ka Tormise elutöö regilaulu elustajana.

Nargen Opera tegemistest kasvas 2006. aastal välja Nargenfestival, mille tuntumad koostisosad on tänini Pärdi päevad ja Kreegi päevad. Ajal, kui suveüritusi armastati üle kõige teha seninägematutes kontserdiks ja teatriks mitte mõeldud paikades, näiteks endistes tööstushoonetes, avastas merel ennast kodus tundev Kaljuste Noblessneri laevatehase hoone potentsiaali. Seal anti 2009. aastast peaaegu kümme suve kontserte ja esitati lavateoseid. Tallinnas puudub siiamaani suure orkestrikoosseisuga teoste esitamiseks mõeldud kontserdisaal, ent see, küll imehea akustikaga, kuid loomulikult auklike seinte ja katusega, oli ülivajalik asenduspind. Seal sai korraldada suuri klassikalise muusika üritusi, enne kui hoone renoveeriti Proto keskuseks ja kontsertideks jäi taas väiksem saal. Muidugi oli see ka väga ilmatundlik pind: mul ei lähe vist iialgi meelest üks pildike, kui istusin Pärdi muusikaga lavateose "Passio" (2012) eeletendusel ja vaatasin, kui keskendunult jälgib helilooja paduvihma ajal toimuva proovi kulgu, kuigi talle paigatud katusest hoolimata vett lagipähe tilgub.

Nargen Opera asutamise üks etapp oli kontserdi- ja ooperisaali rajamine Naissaarele, kus Kaljuste oli juba niigi pesa rajanud ja vabaõhukontserte korraldanud. 2000ndate meediapildis kujutatigi Kaljustet kui vabatmeest, kes sõelub vahetpidamata oma suure paadiga Naissaare ja maismaa vahet, vedades sinna ehitusmaterjale ja siis juba muusikuid. Nargeni ooperisaali rajamist vaatlevat filmi "Vastutuulesaal"² meenutades kerkib üles küsimus, kas normaalne on Kaljuste otsus rajada ooperisaal ühe püsielanikuga saarele või tollane ametnike ja rahastajate ei-saa-suhtumine selle teostamisele kaikaid kodaratesse pildudes. Nüüd, kui Omari küün on Naissaarel kenasti toiminud varsti 20 aastat, tuleb tõdeda, et Kaljuste toonane võitlus iseloomustab ühiskonna üldist vastuseisu kõigele harjumatule ja uuele. Loovat ja tavatut mõtlemist võiks ühiskonnas hoopis rohkem hinnata, aga loov­isikuid võetakse heal juhul kuulda alles siis, kui nad on maailmas endale nime teinud – ja ka siis on lihtsam ja kindlam jätkata nii, nagu alati on tehtud. Kahjuks ei ole vahepeal olukord paranenud, pigem vastupidi.

Aastatel 2010–2020 oli Tõnu Kaljuste EMTA professor ja dirigeerimisosakonna juhataja ning tegi sealgi õppejõutöö kõrvalt nii mõnegi jõulise liigutuse. Meenub, et tema eestvedamisel tegutses varasemast palju aktiivsemalt ja regulaarsemalt EMTA segakoor, mis oli küll varem olemas, aga varjusurmas, projektkoorina. Teatud mõttes tuleb ka EMTA suure saali, õigemini kogu uue hoone valmimise eest olla tänulik Tõnu Kaljustele, kes ei pidanud paljuks minna 2015. aasta jõulu eel saali ehitamist nõudes tänavale marssima ja tuletada riigijuhtidele valjuhäälselt meelde, et üks ammune lubadus on ikka veel täitmata ja EMTA kompleks pooleli.

2019. aastast sai Tõnu Kaljustest viieks aastaks taas TKO kunstiline juht ning 2022. aastast on ta saanud taas kujundada ka oma loodud koori nägu. Topelt­efekt ilmnes aastatel 2022–2024, kui ta oli nii EFK kui ka TKO kunstiline juht ning meie kaks tippkoosseisu said Kaljuste juhtimisel erakordselt palju koostööd teha ja kontserte anda. Ühes Tallinna Kammerorkestriga oli Tõnu Kaljuste kunstise juhtimise all aastatel 2022–2024 ka Tallinna Filharmoonia korraldatav Birgitta festival. Äli-Ann Klooren on kirjutanud: "Tema juhitud kolm festivali jäävad meelde mitmekesise repertuaariga, kus kõrvuti vana hea klassikaga on saanud kuulda ka põnevat uut, mis ei pruugi alati mahtuda klassikalise muusika piiridesse. See on toonud kaasa ka kerget nurinat, et Birgitta festival hakkab minema Nargenfestivali ja Pärdi päevade nägu."³

Tõnu Kaljuste on visiooniga mees, kellesuguseid on vaja rohkem, aga kes on ka oma toolist kinni hoidjatel risti jalus. Kaljuste mõtlemine on Eesti kultuuriüldsusest olnud alati mitme sammu võrra ees, ta pole kunagi mahtunud ega mahu praegugi kultuuri- või haridusinstitutsioonide raamidesse. Küll aga võib teda vaadelda omaette institutsioonina: ta on oma elutööga teinud ära rohkem kui nii mõnigi asutus ning loomulikult asutanud mitu uutki.

Tõnu Kaljuste dirigendikepi all on mul au olnud laulda vaid üksikuid erilisi kordi, kuid olen märganud, et tema proovis kokkulepitu ei kattu tingimata sellega, mis juhtub laval. Nõnda nagu paistab kõrvalt tema tegevuse kohta elus, on ta ka laval dirigendina teinekord harjumatult ettearvamatu ja seiklushimuline ning hoolitseb selle eest, et esitus püsiks värske ka siis, kui teos on igasse tema keharakku sisse kulunud. Ja ühtlasi on talle selge, et interpretatsiooni eest vastutab vaid tema, mitte helilooja, kes on need read noodipaberile kirja pannud. Helilooja märkused kuulab ta ära, aga võib vabalt jääda viisakalt siiski oma visiooni juurde ning lubada endale laval ka omajagu üllatusi ja vimkasid. Ja publik armastab teda just sellisena.

¹ Eve Heinla, Tõnu Kaljuste lahkub ka kammerorkestrist. – Õhtuleht 27. IV 2001.
² "Vastutuulesaal", Priit Valkna, 2007.
³ Äli-Ann Klooren, Uut ja vana. – Sirp 16. VIII 2024.