Krista Aru oli selline inimene, et üsna loomulikul viisil valisime ta kohe Teadusraamatukogude nõukogu esimeheks ja kõiki Eesti suuremaid raamatukogusid ühendava ELNET Konsortsiumi juhatuse esimeheks. Sellistes ametites oli ta minu arvates hiilgav: sai asjadest aru ja tungis selle teadmisega sinna kuhu vaja, tähendab otsustajate tasandile.

Laiemas vaates tähendas see, et oma tõesti väga laiahaardelise ja suure panuse juures oli üks nendest hool Eesti ülikoolide enesejuhtimise kõikide aspektide säilimise eest.

Krista esimene ametiaeg Taru Ülikooli raamatukogu direktorina lõppes 2024. aasta augustis. Oli loomulik, et ta kandideerib ka teiseks ametiajaks ja mis seal kahelda, siis direktorina ka jätkab. Päris viimasel hetkel otsustas ta ootamatult kandideerimisest loobuda.

Loobumise põhjust ei tahtnud ta laialt levitada, aga mulle ta selle, oma ootamatult ilmsiks tulnud haiguse meie omavahelises vestluses teatavaks tegi. Tõdes, et sellises olukorras direktori kohta edasi tahta oleks vastutustundetu. Jahmatav. Aga lootus oli, et aastaid – küll mõneti teise rütmiga – tegevusi on ees. Saan kirjutada, lootis ta ise. Ja kirjutas ka. Ikka Tõnissonist, aga mitte ainult.

Kohtasin teda viimati 30. jaanuaril, Tartu Ülikooli raamatukogus toimunud Eesti raamatuaasta avamisel. Tema olek ja jutt olid, tihkan öelda, tulevikku vaatavad ja enesekindlad. Vapra inimesena oli ta terve pika päeva kõigi avamisürituste osaline.

Ja nüüd siis sedasi. Raske uskuda. Väga raske. Kaotus puudutab perekonda, raamatukogude ja muuseumite kogukonda. Jah. Aga see on hoopis laiem. Krista Aru kadumine tähendab kaotust kogu Eesti vaimuelule. Oleme kaotanud ühe eestluse kandja. Avaldan kaastunnet kõikidele leinajatele.

PS! Juuresoleva sarži kinkisin Kristale tema direktoritöö lõpetamisel. Tagaküljel: "Soovin Sulle õnnestuvat etapivahetust. Aitäh võimaluse eest koos õiget asja edendada. Edu!" 14.08.2024. Väike eneseirooniline nali tekstis, aga "sõidame edasi" oli toonane tunne. Ja nüüd, kuus kuud ja 11 päeva hiljem. Raske leppida.