Mis sa arvad sellest, et sind peetakse põhimõtteliselt elektro-industriaali kuningaks? Kas kannad seda krooni uhkusega?

Oo jaa, kannan. See on koos Burger Kingi krooniga mu lemmik, kannan seda tavaliselt pühapäeviti kirikus käies. Aga tõsiselt rääkides, ilmselgelt mul on au ja uhkus olla üks elektro-industriaali skeene juhtfiguure, kuigi ma pole end kunagi pidanud selle stiili kuningaks ega leiutajaks. Juba varem tegutsesid samal suunal bändid nagu Leæther Strip ja Placebo Effect...

Kas sinu arvates oli elektro-industriaal alati tantsupõrandale mõeldud? Kuidas jõudsid ise otsuseni seda teed minna?

See polnud kunagi tahtlik otsus, aga tõsi on, et näiteks album "Mindstrip" aastast 2000 muutis Suicide Commando ja elektroskeene jaoks palju. Ma arvan, et on normaalne, kui skeene areneb – 90-ndatel oli see palju mitmekesisem, gooti- ja elektroonilist muusikat mängiti samades klubides ja samadel pidudel. Kümnendi lõpus oli trendikas elektroonilisse muusikasse kitarri segada, ühes bändidega nagu Front Line Assembly ja Die Krupps. Siis tuli karm elektro, või hellektro nagu mõned seda kutsuvad, seejärel popilikumad saundid bändidelt nagu VNV Nation... Nii et skeene liigub alati edasi ja ma arvan, et see pole halb.

Oled teinud palju ümbertöötlusi oma vanast materjalist. Kas su eesmärk on olnud taaselustada oma esialgsed kavatsused, mis kunagi piiratud tehniliste võimaluste tõttu teostamata jäid, või on su varasemad ideed sulle hoopis ebameeldivaks muutunud?

Ei, armastan endiselt oma varasemaid teoseid, aga tõepoolest, paljud neist vanadest salvestistest said tehtud väga piiratud seadmete ja tehniliste võimalustega. Ümbertöötluste puhul peaks arvesse võtma, kuidas need vanad lood kõlaksid täna, parema tehnika, produktsiooni ja masterdusega. Ma ei pea neid ümbertöötlusi remiksideks, sest tahtsin võimalikult palju säilitada nende algset ülesehitust ja atmosfääri.

On tragikoomiline mõelda, et düstoopia, milles praegu elame, muudab albumid nagu "Mindstrip" või "Axis of Evil" justkui heliribadeks lihtsamale ja õnnelikumale ajale, hoolimata nende raskest temaatikast. Kas leiad, et ajaga on muutunud lihtsamaks pimedusest inspiratsiooni leida?

Mind on alati paelunud asjade tumedam pool, seega ma ei arva, et saate kunagi kuulda "rõõmsat" Suicide Commando albumit. Aga tõsi on, et elame praegu veel pöörasemas maailmas kui näiteks 25 aastat tagasi.

Artistid, keda tuntakse üle maailma, ei saa peaaegu kunagi oma kaasmaalastelt samasugust tunnustust. Kas sind hinnatakse Belgias hästi?

Kahjuks on Belgia elektroskeene palju kahanenud, võrreldes EBM-i hiilgeajaga, kui tegutsesid bändid nagu Front 242, Klinik, A Split Second või The Neon Judgement. Enamik neist bändidest on vahepeal tuuritamise lõpetanud ja Belgia raadios lõpetati taolise muusika promomine juba aastaid tagasi. 80-ndatel mängiti raadios näiteks Front 242 või Klinikut isegi tipptunnil, see on tänapäeval mõeldamatu. Ja ilma suurte plaadifirmade, kontserdikorraldajate ning raadiojaamade toetuseta see ei muutu.

Seega vastuseks su küsimusele – mu muusikat hinnatakse küll Belgias, aga ainult põrandaaluses skeenes, väga väikese publiku poolt. Aga kas see on halb? Ma ei tea, vähemalt saame jääda tõeliselt alternatiivseks ja põrandaaluseks.

Milline on kõige absurdsem olukord, milles oled pidanud muusikuna nende nelja kümnendi jooksul olema?

Päris absurdne oli koroonaaeg, kui esinesime paar korda vabas õhus istuva publiku ees, kes ei tohtinud ringi liikuda ega tantsida. Tekkis tunne nagu mängiks vanadekodu bingoõhtul. See oli täitsa segane.

Või siis esimene kord Los Angeleses esinedes, kui mind ründas kohalik valgustehnik. Võimalik, et tegin tol õhtul tema kohutava töö suhtes solvavaid märkusi. Ta jooksis lavale ja tahtis mind lüüa ja lavalt maha lükata, aga pani mööda ja selle asemel aeti ta lava pealt minema ja hiljem viskas publik ta klubist välja.

Pikka aega tundus Los Angeles mu jaoks justkui neetud paik. 2014. aastal rebestasin kontserdi ajal laval oma liigesed, see oli valus...

Vabandan ehmatava avalduse pärast, aga ma olen täiesti veendunud, et sa oled mingil hetkel mõjutanud Lady Gaga helikeelt. Kas mõnikord kardad ka, et kui sina või mõni muu tume-elektroonika suurnimi liiga edukaks saab, võib tekkida olukord, kus elektro-industriaal muutub peavoolu poolt lahjendatuks?

Ausalt öeldes ma eriti ei karda seda. See on juba varem juhtunud, mitte küll minu muusikaga, aga paljusid stiile on elektro-industriaal tugevalt mõjutanud. Palju techno't on olnud sellest inspireeritud ja kui ma ei eksi, siis Lady Gaga isegi kuulutas välja, et tema uus materjal on inspireeritud artistidest nagu Gesaffelstein... Nii et miks nad ei peaks mu muusikast mõjutusi saama, ma ei karda seda. Ma leian, et risttolmlemine on hea.

Kiirelt areneva tehnoloogia ja kõige kättesaadavaks muutumise tuules võib mõnikord tunduda, et nüüdseks on kõik ära tehtud. Kas sa endiselt otsid aktiivselt muusikamaailmast värsket ja elevust tekitavat? Kui nii, siis kus sinu arvates praegusel ajal säde kõige eredamalt põleb?

Kahtlemata on kõike varem tehtud, aga see kehtib igasuguse muusika kohta. See on veel üks põhjus, miks erinevate stiilide kokku segamine võib olla huvitav, ka meie põrandaaluses skeenes.

Ma ei otsi aktiivselt uusi asju, aga vahel ikka avastan huvitavaid ja uuenduslikke bände. Ma leian, et palju põnevat materjali tuleb pragu Põhja-Euroopast – näiteks võiks välja tuua artistid nagu Kite, Emmon või Rein.

Muusikute ja DJ-de hulgas tundub olevat levinud, et nähakse õudusunenägusid sellest, kuidas esinemistel lähevad asjad valesti. Kas sul juhtub seda endiselt, ka pärast peaaegu 40-aastast karjääri?

Oi, absoluutselt. Ma arvan et "ideaalset" Suicide Commando kontserti pole olemas. Alati läheb miski valesti või pole perfektne. Aga õudusunenägusid enam ei näe. Küllap olen õppinud sellega elama. Mõnes mõttes mulle isegi meeldib see pinge esinemise ajal, see annab kontsertidele teatud inimlikkuse ja pungiliku tunde. Kontrollitud kaos, ma ütleksin. Ma tean, ma olen imelik.

Ei saa küsimata jätta – kas oled ka uue materjali kallal tööd tegemas?

Jah, aga arvatavasti läheb veel aega enne, kui see välja antud saab. Paraku polnud 2024 mu jaoks isiklikult just kõige parem aasta – mu ema suri ja vend oli mitu kuud haiglas. Seega kahjuks ma ei saanud uue materjali kallal töötada nii palju kui oleksin lootnud, aga kindlasti on uusi asju töös.

Sinu esimene esinemine Eestis on lähenemas, lõpuks ometi! Kas sul on Eestiga varasemaid sidemeid või on see esmakordne tutvus?

See on minu esimene kogemus Eestiga. Eelmisel aastal esinesime Riias, mis oli väga tore. See oli meie kõige esimene kontsert Balti riikides, nii et olen väga õnnelik, et saame nüüd veel kord tagasi tulla ja esineda ka Eestis ja Leedus. Ja Soomes. Ootan väga!