Jegor, sa said üleöö Eesti inimeste jaoks hästi tuntuks ja tuntusega üldiselt kaasneb tähelepanu. Kui palju sa tunned, et inimesed hakkasid sind ära tundma ja kuidagi reageerima?

Jaa, natukene on tunda küll. Kui me sõprade koos oleme kuskil, siis tullakse juurde ja küsitakse, kas võib pilti teha ja küsitakse allkirjas. Elu on muutunud küll natukene, sest tuntakse ära palju rohkem kui varem.

Kuidas sa saad aru, mida sult küsitakse, sest enamik inimesi viipekeelt ei oska?

Väga palju kasutatakse žeste, see, et keegi tahab minuga koos pilti teha, on väga lihtne žestidega näidata. Suhtlemisega oleme ikka hakkama saanud.

See, kuidas sina lauludega kaasas oled, on täiesti omaette etendus. Viipekeel on Eesti inimesteni jõudnud ka varem, see ei ole uus asi, aga sinu emotsionaalsus on midagi täiesti erakordset. Kuidas sa selleni jõudsid, et muusikat vahendada just nii, nagu sina seda teed?

Tegelikult ma olen kasvanud viipekeelses kogukonnas ja kogukonnas, õppinud viipekeelt juba lapsest saati ja see on minu loomulik väljendusviis, aga mulle meeldib ka muusikat kuulata ja vaadata. See on kahest kokku minu sees tulnud, mulle meeldib kuulata seda muusikat ja samas viipekeel on osa minust, seega mulle meeldib seda muusikat viipekeelde panna.

Ma küsin seda ka, et kas sa ei kuule üldse mitte midagi või sa natukene ikkagi kuuled?

Väga hea küsimus. Ma identifitseerin ennast kurdina, ma tunnen ennast viipekeelse kurdina, aga ma kasutan ka oma implantaati, et kuulda muusikat. Ma natukene kuulen, aga kui mu implantaat ei tööta, siis ma olen täiesti puhas kurt ja ei kuule mitte midagi.

Kuidas sa tulid selle peale, et muusikat niivõrd emotsionaalselt edasi anda?

See on lihtsalt minu sees. See on minu eneseväljendus, ma ei ole midagi ekstra õppinud, see on minu viis ennast väljendada. Ma käisin ühes kolmenädalses kurtide draamalaagris, mis ka võib-olla mõjutas mind rohkem end viipekeeles väljendama.

Kui tuleb Eesti Laul või sa saad kätte mingi laulu, siis kas sa kirjeldaksid seda tööprotsessi, kuidas see viipekeele õppimine käib? Kui palju sa lugusid algusest lõpuni läbi harjutatud või sa teedki lihtsalt sünkroontõlget?

Tegelikult see on üsna pikk protsess ja ma alustan sellest, et ma vaatan neid sõnu, ma uurin selle laulu tausta ja püüan seda sisulist poolt viipekeelde panna. Siis ma kuulan muusikat, tempot ja rütmi ning siis tuleb sisuline tõlge panna muusikasse. See on väga pikk protsess.

Seega samamoodi nagu muusikud harjutavad üht laulu hästi kaua prooviruumis, siis harjutad sina selle viipekeelset esitust samamoodi ja sama kaua?

Just, täpselt nii on.

Kuidas sa saad aru, et see on väga emotsionaalne koht? Kas see on ainult sõnade järgi või see on ka mingi muu sisemine tunne, et siin peaks olema paksude värvidega ning hästi suurelt ja see on minimalistlik koht?

See sõltub hästi palju lauljast ja kuidas tema seda väljendab, lisaks laulja emotsionaalsusest, mida ma pean ka natukene väljendama. Need kohad, mida originaali esitaja esitab rahulikumalt, neid peaksin ka mina rahulikumalt esitama. See sõltub väga originaallaulu esitajast ka.

Millist tagasisidet sa oled saanud vaegkuuljate kogukonnast? Kas midagi negatiivset on ka öeldud, et see ei sobi või ära tee niimoodi?

Negatiivset tagasisidet ma ei olegi saanud. Tagasiside on pigem positiivne, negatiivsed ja kriitilised tagasisided on pigem edasiarendavad, et seda võiks ka teistmoodi viibelda. Ma seda ei liigitagi negatiivseks tagasisideks, pigem positiivseks kriitikaks. Aga võib-olla ma unustan ka negatiivse ära, sest praegu ei tule midagi meelde.

Võib-olla see küsimus on natukene rumal ja ma pean tunnistama, et ma viipekeelse maailmaga ei oma praktiliselt mingit kokkupuudet, aga kas iga laulu saab viibelda ainult ühtmoodi, et oleks õige, või on neid viiplemise mooduseid mitmeid, et tegelikult tuleb sama hea laul välja?

Iga tõlk tõlgib erinevalt, see sõltub muidugi laulust, aga nii palju kui on tõlkijaid, võib olla ka laulu tõlkeid.

Kas sa kirjeldaksid natukene seda maailma, kui sa olid laps ja sa said aru, et mingist maailma osast saavad sinu sõbrad aru, aga sina ei saa aru? Sa ei kuule helisid, aga teised kuulevad ning nemad ei saa kohe aru, et sina ei kuule ning sul on neid raske mõista. Kuidas see arusaamine tuli?

Ma olen kasvanud üles kurdina ja mu ema ei kuule, seega minu jaoks oli see loomulik keskkond. Jah, ma sain küll aru, et meie pere viibeldakse, aga igalpool meie ümber ei viibelda, kuid see oli justkui loomulikult.

Kui vanalt sa implantaadi said ja kas sa mäletad seda tunnet ka, mis sa siis tundsid?

Ei mäleta. Ma olin kahe-aastane, kui mind implanteeriti, seega ma ei mäleta seda tunnet. Seda tunnet ma ei oska kirjeldada, küll aga ma oskan öelda, et kui ma panen implantaadi kinni ja siis ma ühtegi heli ei kuule, siis saan rahus olla ja keegi mind ei sega.

Implantaat on see, millega ma saan kuulva maailmaga suhelda, aga päris iseendana tunnen ennast ikkagi siis, kui olen kurt. Pigem ootaksin ja eeldaksin seda, et mina muudan end kuuljaks, et kuuljatega suhelda, vaid oleksin õnnelik, kui kuulev maailm natukene viipekeelt oskaks ja minuga viipleks.

Kas sa tunned seda, et inimesed ei oska sinuga suhelda? Nad saavad aru, et sa ei kuule, aga inimene ei oska kuidagi olla sellel hetkel, nad ei tea, mida ma peaks tegemas, kas nad peaksid olema kaasatundlikud või hoopis hästi sõbralikud.

Jaa, ma tunnen nii ära seda, mida sa küsid. Tuntakse kahju, et oh sa vaeseke, et sa ei kuule, mille peale ma võiksin vastu küsida, et nii kahju, et sa viipekeelt ei oska. Mina ei tunne kahju sellest, sest mul on nii palju suhtlusvõimalusi, tänapäeva tehnilised võimalused on nii arenenud, et ma saan suhelda inimestega, ma saan viibelda, ma saan kirjalikku eesti keelt kasutada.

Ma näen ka ühiskonnas väga positiivset muutust, mida ma nooremana ei pannud tähele. Ühiskond on rohkem avatud, inimesed tulevad su juurde rõõmuga, tahavad viibelda ja on avatud viiplemisele.

Lapsed võivad olla kohati päris julmad, nad ei tea, kuidas olla, ei filtreeri ja see maailm võib olla päris kole. Kui sa oled natukene teistsugune, siis seda antakse väga julmalt teinekord teada. Kas sa oled lapsena kogenud midagi sellist?

Kurtus on nähtamatu puue, tegelikult kui kurt tänava peal käib, siis sa ei tea, et ta on kurt, aga viiplemise osas ma olen küll tajunud seda, et osutatakse, et vaata, viiplejaid. Aga see on nii väike asi, et seda ma ei pane tähele.

Kas sa tunned, et on mingisugune põlvkondade erinevus ka? Näiteks, et nooremad inimesed, kes on 20- kuni 30-aastased, oskavad paremini suhelda ja neil ei ole seda taaka, et kuidas ma nüüd olen ja ei oska olla?

Olen täiesti nõus, noorte maailm on avardunud ja nad ei põgene ära, kui näevad, et teistsugune inimene on nende juures. Nad otsivad võimaluse, kuidas suhelda ja nad ei põgene hirmuga sellest olukorrast.

Kas sul lemmikmuusika ka on? Kas sul on mingi bänd, kes on su lemmik? Kuidas sa muusikamaailmaga üldse suhestud?

Praegu ma võiksin öelda, et mulle väga meeldib Tommy Cash.

Miks ta sulle meeldib?

Eeskätt selle pärast, et tema on väga avatud viipekeelele ja kurtide maailmale. Tema laulu tõlkides ma olen selle laulu tausta uurinud tundma ning kuna tema on nii koostöövalmis, siis mulle kohe meeldib.

Mulle tundub, et sa oled täiesti semiootik, sest kui meie muusikat kuuleme, siis me lähtume pealispindsetest helidest, aga ma ei usu, et paljud meist lähevad laulu sõnumisse või analüüsivad seda nii palju kui sina. Kui sa kuuled laulu või suhestud sellega, siis ikkagi põhjalikult?

Kui tõlkida, siis peab seda tegema. Kui seda viipekeelde panna, siis laulu ei saa tõlkida sünkroonis ja otse, et muusika hakkab mängima ja mina hakkan seda tõlkima. Kui tahta teha seda nii, et tõlge on looming ning arusaadav sihtkontekstis, siis tuleb mõelda selle peale, millest see laul üldse on ja kuidas seda viipekeelde panna.

Mina vabal ajal vahel kuulan muusikat. Kas sina ka vabal ajal kuulad muusikat?

Jaa, ikka.

Samamoodi võtad laulu ette ja hakkad vaatama, mis on selle sees ja mida tahetakse öelda?

Jaa. See oleneb muusikast, selleks, et muusika oleks oma sõnumiga mulle arusaadav, pean ma seda vaatama koos sõnadega, siis on mulle ligipääsetavad need laulud ja muusikavideod, mis on esitatud subtiitritega.

Kuidas on instrumentaalmuusikaga? Kas sa oled käinud ERSO kontserdil või mõne instrumentaalbändi kontserdil ja olnud seal kuidagi kaasas?

Ei ole käinud. See jääb mulle kaugeks, kuna ma ei kuule.

Viiplemine kõrvalt tundub ka natukene naljakas, nii siis, kui sina seda teed, aga laiemalt on naljakas, kui keegi viipleb, midagi pole teha. Kas sind häirib ka, kui inimesed, kellel seda otseselt pole vaja, mängivad viiplemist või teevad käega liigutusi, mis on sinu igapäevane elu osa?

See sõltub eesmärgist. Väga palju on neid inimesi, kes tahavad viipekeelt õppida, see on väga armas ja ma kindlasti rõõmuga mängin kaasa ja õpetan, kui inimesed tahavad viipekeelt õppida. Kui nad väga hästi ei osta, siis ma olen kannatlik suhtleja, kes võib juhendada, kuidas paremini viibelda. Aga kui see on pahatahtlik solvamine, siis ma lihtsalt ei viitsi sellega tegeleda.

Ma isegi ei mõtle pahatahtlikkust, aga mõni lihtsalt lollitab ja hakkab tegema mingeid käeliigutusi. Okei saab näidata ning keskmist sõrme me ka aeg-ajalt näitame üksteisele.

See ei ole viipekeel, kuuljad kasutavad väga palju žeste ka, mis ei ole üldse osa viipekeelest. Siin on samamoodi, kas tegemist on kuulja või kurdiga, siin ei ole vahet, viipekeel on täiesti oma žestidega.

Viipekeeles räägid sa eesti viipekeeles või on see üks maailma viipekeel? Kas on viipekeeles erinevad keeled?

Jah, mina räägin Eesti viipekeelt ja viipekeeli on maailmas erinevaid. Mina oskan eesti viipekeelt, vene viipekeelt ja rahvusvahelist viiplemist, see on minu viipekeele pagas. Igal pool maailmas on viipekeeled erinevad.

Need on täiesti erinevad? Niiviisi nagu eesti ja vene keel erinevad üksteisest?

Just-just, täpselt nii.

Kas te viiplete sõnu, väljendeid või häälikuid?

Ma ütleksin, et iga mõiste jaoks on oma viibe. Ma ei ütleks, et iga sõna jaoks on oma viibe, mõni väljend on võib-olla, kus on oma viibe. Lauseehitus on kindlasti erinev, kui eesti keeles küsitakse "Kus sa oled?", siis viipekeeles on küsisõna kindlasti lause lõpus "Oled sina kus?". Lauseehitus on erinev, aga enamasti on nii, et kui eesti keeles on üks sõna, siis viipekeeles on üks viibe, aga see ei pruugi nii olla, võivad ka väljendid olla.

Mõnda aega tagasi tuli Eestis jutuks, et viiplejate koor tahab saada laulupeole, aga nad sinna ikkagi ei saa. Kuidas sina seda protsessi nägid?

Kuna mina tajun end nii viipekeelse kurdina, siis mina võtsin seda küll nii, et meie viipekeelset kultuuri ei väljendata piisavalt, et see võiks laulukaare alla saada. Ma kindlasti väga tahaksin, et ühel päeval oleks viipekeel ka laulukaare all esindatud, sest see on eesti viipekeel ja see, mida meie tunneme, kui me selle Eesti kooriga koos võib laulda, võiks olla vägev.

Viipekeel on olnud praegu pildil Eesti Laulul ja Eurovisioonil, miks ta ei võiks olla samaväärselt ka laulupeol esindatud?

Mida sa igapäevaselt teed?

Ma olen hästi aktiivne, ma olen kurtide kogukonna elus ja organisatsioonide elus hästi tegev ja aktiivne. Sinna mu aeg läheb. Või töö kohta küsisid?

Töö kohta ka, et sinuga rohkem tuttavaks saada.

Töö mõttes töötan tugiisikuna kurtide lasteaias.