Majandusteaduses on riikide või majandussektorite arengu mõtestamiseks ja seletamiseks üks enimkasutatud mõisteid "innovatsioonisüsteemid". Need on institutsioonide süsteemid, mis, kui osalevate institutsioonide omavaheline teadmusvahetus, mitmesugused vastastikmõjud on hästi koordineeritud, hakkab genereerima innovatsioone ja lõpuks majanduskasvu ning laiemat arengut. Näiteks kui ülikoolid, investeerimispangad, ärikiirendid, raamatukogud, valitsusasutused, tehnoloogiaettevõtted ja paljud teised vahetavad edukalt teadmisi, õpivad ja kohanduvad üksteise muutustega, toetavad üksteist, siis just nii võibki minna.

Innovatsioonisüsteemide toimimist võib analüüsida ja kujundada nii laiemalt, käsitledes riigi kõiki majandussektoreid, aga ka kitsamalt, vaadeldes vaid ühe sektori edenemist. Viimastel aastatel on sama seletussüsteemi hakatud edukalt kasutama ka erinevate kultuurisektorite arenguvõimaluste analüüsimiseks ja taganttõukamiseks. Eestis, on mulle kaua tundunud, on filmitööstus üheks musternäiteks, kuidas arengut on aidanud tagada süsteemikeskne, algusest peale terviksüsteemi ülesehitamisele keskendunud ideestik.

BFM-i 20. aastapäeva tähistades on huvitav meenutada mõttevahetusi 21. aastat tagasi, kui uue ülikooli asutamisega peale hakkasime. Et mu tollane roll oli koordineerida BFM-i asutamiseks kokku kutsutud töögrupi tööd ja kirjutada lõpuks kokku plaan, mille alusel Põhjala rahastajatelt (tollane Nordic Baltic Film Foundation) vahendid hankida, siis lubatagu meenutada.

Tol hetkel oli osalistele selge, et kuigi Eesti film veel juhtmete otsas hingitses, tuleks selleks, et tast elulooma saaks, uus haigla ümber ehitada. See tähendab, luua täiesti uued institutsioonid. Ning et alustada tuleb just haridusest — uue kooli loomisest. Sest enne kõike muud on vaja inimesi, võimalikult praktilise ja mitmekesise hariduse saanud loojaid. Ja et me tolle raha (18 miljonit eesti krooni) 2004. aastal ka ära tõime, me selle kooli ka päris ametlikult järgmise aasta kevadel ära asutasime.

Hiljem tuli kõik muu vajalik institutsionaalne sammastik kõrvale – Eesti Filmi Sihtasutuse muundamine laiemate ülesannetega Eesti Filmi Instituudiks. PÖFF-i kasv rahvusvaheliselt tugevaks, Eesti filmitööstuse rahvusvahelistumist toetavaks platvormiks. Rahastuses suurenenud fookus kaastootmisele, hiljem eksporditegevust ja rahvusvahelistumist veelgi tõhusamalt toetava tagasimaksefondi asutamine. Ka rahastuse tasahilju aset leidev kasv on aidanud Eesti filmiettevõtetel tugevneda, jalad korralikult maha saada.

Koduturul on suhet auditooriumiga aidanud tugevdada nii kinoekraanide arvu kasv üle Eest, kui ka Eesti filmi andmebaas ja Filmiarhiivi loodud Arkaadri platvorm. Filmide kättesaadavusele on kaasa aidanud ka telekommunikatsiooniettevõtete filmiriiulid. Kõigi tarbimisvormide koosmõju on olnud silmatorkav - võrdluses teiste Euroopa riikidega on Eesti film kodumaise publiku poolt üles leitud, rohkelt vaadatud ja hea mainega.

Kui lähiajal ka Paljassaarel uue stuudiokompleksi rajamiseks lõpuks kopp maha lüüakse, hakkabki ehk Eesti filmi "innovatsioonisüsteem" valmis saama.

Milles see väljendub? Kindlasti on indikaatoriteks juba mainitud kodumaine populaarsus ja tasapisi sagenevad rahvusvahelised tunnustused. Oluline on ka asjaolu, et filme lihtsalt tehakse rohkem. Kuid kõige olulisem on ehk see, et filmide žanriline, vormiline ja temaatiline mitmekesisus on üha kasvav, Eesti film on stereotüüpidevaba, üha uuenev, mitmekesine ja külluslik. Ning üha sagedamini on selle külluse taga aina uued debütandid, BFM-ist üksteise järel areenile ja ekraanile astuvad noored inimesed.

Ehk teisisõnu: BFM on oma loomise esmaülesande täitnud – sellest on saanud Eesti filmisüsteemi oluline ja produktiivne nurgakivi varustades seda ennekõike uute talentide, oskustega loojatega.

Kuid BFM pole lihtsalt ametikool. See on ülikool. Selles mitte ainult ei õpetata, vaid luuakse ka uusi teadmisi.

Ja võib-olla just teadmiste loomise võime areng on olnud BFM-i viimase 15 aasta kõige suurem saavutus. Hagi Šeinil oli alati kombeks omaenda loodud BFM-i kallal natuke osatada, nimetades seda kassikooliks. Tema keeles tähendas see ametioskuste õpetamisele orienteeritud kooli. Ja veel 15 aastat tagasi see nii just oligi.

BFM-is ei olnud tollal ametis ühtegi doktorikraadiga inimest, teadustööd tehti vaid väikeste juppidena, isiklike ettevõtmistena. Kuid täna on doktorikraadiga inimesi ametis 28 ning pea sama suur hulk on seda omandamas – suur osa neist BFM-i oma doktoriõppekaval. Kui 15 aastat tagasi ei olnud BFM-i teadustööd toetamas ühtegi teadusgranti, siis praegusel hetkel tugineb me töö kümmekonnale suurele rahvusvahelisele grandile ning veel mitmele suuremale ja väiksemale kodumaisele grandile. Meie rahvusvaheliste teadurite ja õppejõudude ring on jõudsalt kasvanud, neid pärineb täna lisaks Eestile veel 16 riigist.

Meie meeskondade teadusteemade ring on silmatorkavalt interdistsiplinaarne ulatudes humanitaariast arvuti- ja ajuteadusteni (mille vahele jäävad veel majandusteadus, sotsioloogia, andmeteadus, loovuuringud jpm). Meil uuritakse Euroopa filmitööstuste konkurentsivõimet, plokiahelate ja linkandmete väärtuslahendusi meediatööstusele, andmekorraldust Euroopa filmiturgude toimimise parendamiseks, teaduskommunikatsiooni uusi lahendusi, arenevate meediatehnoloogiate rolli demokraatiate toimimisele Euroopas, visuaalse sotsiaalmeedia mõju usaldussuhete ühiskonnas, filmiloojate ajutööd ja kognitiivseid protsesse, generatiivse tehisaru kasutamist audiovisuaal- ja meedialoomes jpm.

Et tänase BFM-i aastaeelarvest moodustavad ligi 2/3 sissetulekud teadusgrantidest, saab kokku võtta, et see 20 aastat tagasi asutatud kool ei ole enam kaugeltki kassikool, vaid tugev, rahvusvahelisel tasemel teadusinstituut. 20 aastat tagasi BFM-i luues ei osanud me millestki sellisest unistada, kuid nii on see välja kukkunud – meeskonna ehitamise süsteemse töö tulemusena.

Mida ent tähendab see BFM-i rollile Eesti filmi- ja meediasüsteemis? Nende valdkondade nn innovatsioonisüsteemis? Vastus on, et kui seni oli BFM-i peamine roll süsteemi varustamine oskustöötajatega, siis üha enam on see uute teadmiste looja ja pakkuja oma. Veelgi enam, arvestades BFM-i viimaste aastate süsteemset rõhuasetust kultuuriandmete analüüsil ja tehisaru kasutusel ning asjaolu, et kõik meedia ja audiovisuaalkultuuri allvaldkonnad on sisenemas AI kasutuselevõtust tulenevasse radikaalse muutuse ajajärku, peab BFM võtma sisse aktiivse rolli tehnoloogilise uuendustegevuse koordinaatorina kogu sektoris. Selle rolli vastu on valdkonnas selge ootus ja me peame sellele vastama.

Mida ent tähendab see BFM-ile endale? Kuidas veel peame end ümber korraldama? Teadust ei tehta üksi, eriti nii väikeses riigis nagu Eesti. Igasuguse arengu ja kasvu eelduseks on rahvusvaheline koostöö, teadmusvahetus ja partnerlused. Eriti just tehisaru arendamise ja kasutuselevõtu kiirestimuutuval teemal tuleb sisse seada uusi alliansse ja seda mitte ainult Euroopas. Mõistagi on rahvusvahelised koostööprojektid — nii erasektori kui ka teaduspartneritega — ka peamine viis, kuidas edasi areneda hoolimata teadusrahastuse kahanemisest Eestis. Selline suhete loomise töö ei ole kerge, eeldab häid erialateadmisi ja oskusi, kõrget akadeemilist usaldusväärsust, kuid, nagu elu on näidanud, väärib see töö küünlaid.

Teisisõnu, teadustaseme ja -võime jätkuv kasv on üks peamine viis, kuidas BFM saab oma rolli Eestis arendada ja avalikkusele enamat väärtust pakkuda. BFM-i senine areng on olnud silmatorkav edulugu, kuid ambitsiooni peab jätkuma ka tulevikus. Arvestades, et BFM-i uued direktorivalimised leiavad aset vähem kui aasta pärast, jääb lähikuude suureks mõtteülesandeks, kas julgetakse olla akadeemiliselt veel ambitsioonikamad, veel avatumad, veel rahvusvahelisemad. Ja ka pakkuda ühiskonnale nõnda enam.

Või nagu samuti on mõeldud ja öeldud, peaks tegema klassikalisemat "boheemlaslikku" kunstikooli. Enam Eestile keskenduvat, kuid tõenäolisemalt ka väiksemat. Mulle tundub üha enam, et see valik võiks pakkuda huvi ühiskonnale ja kultuuriavalikkusele laiemalt.