Joel Jans "Rõngu roimad 2: Põrgutõld" (2025)

Vähe on eesti kirjanduses raamatuid, millele tuliselt järge ootan. Noid, kes uut Melchiori-lugu igatsevad, on kindlasti arvestatav hulk (ma ise tahaksin Hargla puhul lisaks veel Frenchi ja Koulu uuematest tegemistest teada saada). Ja no "Tõele ja õigusele" ilmsesti järgesid ei tule, vähemalt mitte samalt autorilt, biotehnilistel põhjustel. Variautorite jätkulugude kultuur meil praktiliselt puudub, esimese hooga meenub ehk Rannetite kunagise müüviku "Kivid ja leib" põgus jätkamine algautori surma järel. Tehistarkus ja -totrus võivad siin muidugi mängulaua mitmelgi moel upakile kupatada. Kui "Tõele ja õigusele" tekiksid ühtäkki kuues kuni kümnes osa, siis uus lugeja ei saaks vast arugi, kõvatuumsed austajad mõistagi uriseksid. "Kivid ja leib" vaevalt et kedagi kotiks, kui just odavaks igapäevateleseebiks ei vändata.

Mineva aasta alul lugesin Joel Jansi "Rõngu roimade" esimest osa ja kohe tuli surin keresse, et siit veel peseb, lood ei ole läbi, kõik on alles alanud. Ja et kiheleb ja kripeldab ja kipitab uue lugemise järele, hüppa või siinsest iseoma ajast paarkend aastat edasi (Jans ju kogenud ulmekirjanik, lubab sellise võrdluse solvumata), et lugeda Alexander Lenzi ja 19. sajandi Lõuna-Eesti kohta kõik põnev värk korraga ära. Pole ette nähtud. Aga uus annus on käes ja mitte kriipsu võrra pahem, pigem parem, nagu peabki. Autor loeb ennast oma lugudesse sisse ja kirjutab need siis meie jaoks välja. Kuulsus ja au, respekt ja retsept. Retsept on muidugi autori salavalem, ent see töötab ning loodetavasti teeb seda veel kaua.

Rõngu kanti ma väga sageli ei satu, 19. sajandi algupoolde veel oluliselt harvem. Rõngu mahlu ja siirupeid tarvitan pidevalt, Rõngu pagarite küpsetisi päris tihti ning sellest, et Rõngu kõveras kõrtsis enam ammu kõrtsi pole olnud, on pagana kahju. Loodan, et Jansi tõepoolest ägeduslikud põnevikud ergastavad kodumaist siseturismi ning kõike head, mida Rõngu pakkuda mõistab. Tehtagu kõrts tagasi, küll tullakse ka kirikusse! Lugusid lugemiseks ja taustasid tunnetamiseks näikse rabenevat rohkeste. Soovitus on soe ega kipu jahenema.

Jaan Tootsen "Fred Jüssi ja inimesed tema ümber" (2025)

Olin lapsepõlves üsna veendunud, et Fred Jüssi on see mees, kes käib raadios linnuhääli tegemas. Kahtlustan tänini, et nii võis olla. Inimesed Fred Jüssi ümbert ehk seesinase raamatu lood ja laulud kahtlemata kõigutavad laps-minu veendumust, ent päris ümber ka ei lükka. Ju ta ikka mõne linnuhääle meile juurde leiutas. Kas või puht krutski pärast. Lisaks kõigele muule hääle (häältele) oli temas kindlapihta krutskimees.

Ent tõsi on. Fred Jüssi on võimas lõim Eesti kangas ja seda sedaviisi, et ta pole kunagi tahtnud olla ei võimas ega lõim ega tähtis ega nähtvel ega edevil. Ta on tahtnud teha, mis tahab ja teinudki. Ning loomuldasa, loodustasa on tema elu ja olu ja loome ja toome saanud osaks eestlaste omailmast. Isegi minusuguse põlise linnavurle jamailmast.

Olen täiega linnainimene, aga päris ilma looduseta ei saa. Fred Jüssiga pole kunagi pärises kohtunud, ent virtuaalis umbes sünnist saati. Loodus läbi Jüssi on mus kohal ehk enamgi kui loodus laivis koos sääskedega. Ta on kohal paljudes. Lähemad noist on oma mälupildid ja mõtisklused kirja pannud. Kogumik on saanud veenev. Haraline ja mõtlemapanev lugemisvara. Paljudega ma paljuski ei nõustu, mõnegagi tahaks traksakalt vaieleda, ent sisu ja süda ja süsi on suuris piires sama. Meie maa, meie rahvas, meie Fred. Mis siin rääkida.

Kui õigel ajal akna lahti teen, kostab Pika Hermanni lipulangetushüüd (liputõstehüüu aegu üldjuhul tudun) mulle koju ära. Tallinn on ikka väga vaikne linn. Aga nood Fred Jüssi vidistused ja sädistused ja kohinad ja sula vaikus võiksid meil kõikidel uue aja imelikes aparaatides varuks võtta olla. Et kui oled vaimselt või füüsiliselt mujal, saaksid korraks end Fredi abiga koju tuua. Või miks mitte kuulata koduseid maiseid kodumaiseid hääli kas või iga päev hommikupudru kõrvale ja enne uinumist. Kuulaks tänaõhtuse lärmi jätkuks iseenda sünniaasta vaikust? Tõeline luksus!

Fred Jüssi on meile kõigile andnud palju rohkem, kui ühekorraga mõista mõistame.