"Mõisa fenomen Balti kultuuriloos. Vaatenurki üle uurimisväljade" (2025), koostanud Kristina Jõekalda, Linda Kaljundi, Ulrike Plath

Seda, et rahvas raamatust algab, on raamatuaasta käigus korratud kõvasti. Et mõte mõisast hakkas, nii kõval häälel ei kuulutata, igasuguste võõrmeelsete ülemuste alateadlik vaenamine on me mõtluskoodis ikka veel üsna sügavasti sees. Kuigi saaksime ju olla suuremeelsed ning sealjuures eestilikult ahned ning kuulutada omaks kõik, mis meie mail loodud ja leiutet. Ning sellegi, mis meie kohta siin ja seal ühes või teises kirjutet. Tegeled Eestis või Eestiga, oled osake meie kultuurist, meie loost, meie minevikust ning kui veab, siis ka tulevikust.

Et mõte mõisa kaudu maarahva meeltesse jõudis, on vähemasti osaliselt vägagi tõsi. Vähemasti tänapäevasemat sorti mõte. Ja hakkas meiegi mõte mõisameeste läbi muuilma levima. Tulemus on kokkuvõttes üllatavalt veenev saanud. Et suurema saksakeelse kultuuriruumi Balti tagapajulast läbi aastasadade nii mitmekeelseid teadlasi, kirjanikke, kunstnikke, keda kõike veel kuni muusikuteni ja sealt edasi olgu või sportlasteni välja – see on sedavõrd tillukese ilmanurga kohta ikka omaette fenomenaalne saavutus. Ja mõis kui fenomen mängis suurt rolli, et see kõik üldse nõnda minema sai hakata.

Mõisatest on kirjutatud ohtralt teoseid, küll arhitektuurse pilguga, küll selgelt ajaloolisi vaateid, mõisaraamatutest meil puudust ei tule. Siinne teos on ses mõttes eriti põnev, et koondab väga erinäolisi autoreid väga mitmesuguste vaatenurkadega mõisale kui nähtusele. Kui täna mõeldakse tihtigi mõisast kui mingist suurest vanast majast ehk majandus- ja kultuuriüksuse peahoonest, tänapäeva mõttes (suur)firma peakorterist, siis tegelikult on tagamail oluliselt enam peidus. Selle peidusse saame me siit kätte ja usun, et igale vähegi huvilisele leidub siin mõni valgustav vaatenurk, kust otsast ise edasi vaadata.

Igavat lugu nagu ei olnudki. Kõik tegijad on lisaks asjatundlikkusele ka kaasakiskuvad kirjutajad – taas tükk tõsist teadust, mida ometi ka asjaga mitte kokku puutuval inimesel hea lugeda on.

Tiiu Kirsipuu "Skulptor Tiiu Kirsipuu. Illustreeritud kulgemine" (2025)

Väga äge, kui pikka aega tuliselt tegutsenud kunstimeister oskab oma loomingule põhjaliku ja tänase (olgu, eilse) päeva seisuga ammendava ülevaate kirja panna. Ma ei tahakski seda teost päriselt monograafiaks nimetada, sest siin on nagu natuke veel rohkem sees. Jah, kõik objektiivne ja informatiivne on olemas ja tohutult pildimaterjali ja varasemal ajal ilmunud sissevaateid kunstniku tegemistesse. Aga samas on ka mõnusalt isiklik omaeluline pool, nii et paljalt teaduslikuks või teabetekstiks ma "Illustreeritud kulgemist" küll ei peaks. On ta rohkem töine elulugu või elus töölugu, mine võta kinni.

Kunsti, isegi sellist mahulis-ruumilist nagu skulptuur seda kahtlemata on, saab trükiteoseks vormistada mitut moodi. Minu meelest on seekord arvukate kunstiteoste ja kunstis elatud aastakümnete dokumenteerimisel õnnestunud sünnitada uus ja terviklik kunstiteos, millest kasu jätkub kauemaks ja osaliselt joonistub ühe loovisiku loo läbi ka teatav ajastupilt kaunis kummalistest ja paljunäolistest kümnenditest, me päramise poolsajandi ajaloos. Et teostest moodustub uus teos, on kõikvõimalike antoloogiate ja valikkogude ja muu säherduse väärtkraami kokkupanemise igavene valu ja võlu. Siin on valitud variant minna tõepoolest kõige senitehtu esitlemise teed. Olen üsna kindel, et nii mahuka pagasiga looja puhul saaks väikesi valikuid teha väga eriilmelisi. Nüüd on meil võimalus need valikud omis päis ise kokku panna. Ja loodetavasti saab siit nii mõnigi uus, noor ja värske loomemõte ja -tee head hakatust ja takkatõuget.

Oli suur rõõm ja au, et sain ka oma tillukese panuse teose sünnile kaasa panna, armsasse raamatusse on kena mõned sõnad lisada. Loodetasti jätkub Tiiu Kirsipuul loomingulist müttamist hulgaks aastateks ning kunagi saab keegi suurepärasele raamatule veel põneva täiendusköite kirjutada!