Laur Lomper/Tõnu Oja "Vahi kuue paiku vahi kuue paiku. Vaata umbes kell kuus valvuri pintsaku paranduslappe" (Helios)
Koostajad Maarja Undusk ja Villu Kangur

Paar päeva tagasi kuulasin Tõnu Oja esitamas Laur Lomperi luuletusi, ja ka vastupidi. No väga äge oli. Mõlemat pidi. Silmade kaudu lugedes kõik need tekstid päriselt kohale ei jõua. Kõrvutsi kuulates/kullates küll. Ja et märkimisväärne osa noist ongi ju lauldavaiks loodud, siis seda enam, seda enam, sõbrakesed.

Ma ei olnud paljutki lauludena kuulnud. Mõnd ikka küll. Tõnu (või oli ta Laur parasjagu) rääkis, kuidas Led Zeppelini "Stairway to Heaven" sai ära tõlgit ning laulnud toda klassikalist pala Siiri Sisask. Võtsin raamatust sõnad ette ja panin vana halva Zepi kõrvale tinisema ning kujutlesin Siiri imelist häält noisse sõnusse – oh sa vanakuradi raisakurat! Lähen kas või läbi halli kivi, aga moel või teisel tahan ma seda laulu oma emakeeles kuulda. Muidu mina ei mängi.

Lomper/Oja ei ole ilmselt maailma parim eestikeelne luule. Kuigi ta võib osutuda äärmiselt populaarseks. Olles samas kaugelt etem kui Lauri Räpp või mõni muu räpp või popp või hiphopp või kuubluud või nublud või reketid või breketid või kogu musathlon. Hea, et kõike on! Suur osa kõigest ongi maru hea ning kõik ei peagi olema liig hea. See raamat on, läheb sujuvalt sinna Koržetsi ja Arderi kanti, kes vahel ülejala laulutekstiloojad, ent siis särahtavalt suurepärased. Oja/Lomperi teatav melanhoolne tõsidus naljavisete vahel ongi tõsiseltvõetav.

Kui mina olin veel väikene poiss, ajasin oma luulekõrvas ja lavapildis Tõnu Oja ja Villu Kangurit muudkui segamini. Vaat Villu Kanguri poeetilisi aastakümneid tahaksin samuti säändse vägeva valikkoguna näha. Kellele antud on, andku aga muudkui edasi. Tõnu-Laur tegi tembu ära, jätkugu jõudu ka teistele, keda värvikas eluvärk vaimuka värsivaraga kostitanud. Meid on päris mitu – ei maksa küünlaid vakkade all hoida. Ega vakku küünalde peal. Eriti mitte süüteküünalde. Karburaatorile jäävad näpud. Antagu julgesti tallalauda ning me näeme, kuidas kultuur kohinal kosub. Siin on üks kahepalgeline luuleraamat, mis võiks sobida meele- ja keeleparanduseks väga paljudele eesti keelt mõistvatele inimestele. Ma võin vahel üsna loll olla, aga mulle meeldis. Ja ma loodan, et tõmbab ka teielike luulekeele käima – eks ta rütmjas ja riimjas on, ent veeretab meid eriskummalisematele radadele.

Andrés Reséndez "Vaikse ookeani vallutamine. Tundmatu meresõitja ja suurte avastuste ajajärgu viimane suur avastusretk" (Varrak)
Tõlkinud Tõnis Värnik

David Grann "Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast" (Helios)
Tõlkinud Karin Suursalu

Uuhh. Merede ja maade ja tuulte ja tormide üles leidmise ja ära unustamise lood on pikad ja põhjatud. Tihtigi hullupöörasemad kui esiotsa mõigata võiks. Jep, Kolumbusi ja…(noh, keda kohe veel) me ju natuke kooliajast mäletame. Aga mered on pilgeni täis tuhandeid uppunuid, kellede kompanjonidest vähestele õnnelikele kojujõudjatele kuninglik musi vasemale põsele anti ja ehk kukruke kuldmüntegi poetati.

Paljudel nii hästi ei läinud. Tuli aeleda avamere ulgusaartel, kokku klopsida lootsik, et jõuda üldse kuhugi, kus teist või kolmandat inimest näeks. Oli see siis mõnisada miili minna või lahmatult lai okeaan, kaunis karm on pähklikooresuuruses laevukeses merilemine ikka. Saati kui veel päriselt ei tea, kuhu minek on ja kas kunagi kuidagi kuhugi kodusemasse kanti ka tagasi pääseb. Varitseda võib ka vainlane!

Objektiivselt: ei ole ula- ega udujutud, on täiesti ehedad lood ja ei maksa karta suvalisi merimuinakaid, täiega tõsised ja samas jube põnevad raamatud.

Need kaks raamatut lasevad vaadata merehullu müha ise sajandeis, ise nuka alt või päält. Kui on tahtmist teki alt tubaje, saati veel sadamahe kobimata merd haugata, siis antagu hagu. Nood asjad aitavad ausasti. Merikarude rämedat rändamist on raamatukogude riiuleil rohkesti – mindagu, otsitagu. Me omamaisedki vetevalla vägikündjad annavad muudkui uutkui imetabast lugemist, lastagu lained vallale ja õpetatagu lastele vetekunst varakult selgeks. Navigare necesse est! Moscoviam esse delendam! Juba vanavanavanaisadest viikingirahvas teadis noid tõdesid. Hõbevalge tee!