Catherine Nixey "Ketserlus. Jeesus Kristus ja teised Jumala pojad" (2025)

"Kalevipoja" esimesest ilmumisest pole veel kahtsadat aastatki möödas. Isegi ta lugude kokkukogumise algusest mitte. "Kalevipoja" nime kandvaid raamatuid on me kirjandusse juurde tulnud, on vulnud väikese tähega "Kalevipojad", kes suure tähega "Kalevipoja" esmatrükimaal tööd rabamas käivad ja seda, kas ja mida järgmised aastasajad toovad, on mõneti mutkikas ennustada.

Kui me nüüd oletame, et kõik need lood mõnesaja või enama aasta pärast kokku kogutakse, harvendatakse ja tihendatakse, segamini segatakse (mis see sajand sinna-tänna siis ei ole tulevikutegija silmis; Kreutzwald, Rakke, Kivirähk, Vetemaa, Kivisildnik jne jne kõik ju enamvähem sama aja kirjurid, tossud jalgas ja torukübar peas). Kui me nüüd nõnda oletame, siis saame midagi ligilähedast piibli kokkupanekule. Ja jääme lootma, et heakskiidetavast kartulisalatist erinevaid variante tuleroaks ei saadeta.

Catherine Nixey raamat ei räägi niivõrd sest suht hiljaaegsest ketserluse-mõistest, mis me ähmasest meelepildis tähistab pigem hiliskeskaja ja varauusaja tuleriitasid ja kurimanitsemist. Nixey läheb juurte juurde ja lahkab Rooma riigi lõpuaegu ning kristluse algamisvaevusi. Õigemini kristluste. Sest tol ajal oli kristlusi rohkesti. Et vaadata, kuidas tänini tuntud versioon peale jäi ja millele kõigele ta peale jäi ning ära tegi, tundub väärt lugemine.

See kõik ei pruugi tänapäeva usuleigele inimesele teab mis tähtis tunduda. Suurem osa maailma elanikkonnast pole siiski kaugeltki usuleiged ning tasub tajuda, mida usukuumus kaasa tuua saab. Suurte muutuste ja mullistuste algus on sageli märkamatu. Ning prahvatuse käigus läheb kaotsi paljugi, millest keegi kunagi midagi teada ei saa. Kui just väe ja vaevaga ribalaid ajaloo kolikambrite seintelt üles otsida ei oska.

Toda Nixey teeb ning, nähes kahe aastatuhande taguste muutuste mõõtusid, jääb loota, et meil siin ilusas ilmanurgas saab olema õnne ja oskust oma lõpmata "Kalevipoega" veel kaua edasi kirjutada.

Lucy Worsley "Õukondlased. Kensingtoni palee salajane ajalugu" (2025)

Lucy Worsley kui ajaloolase hindamiseks ei ole ma kindlasti õige inimene puht erialase pädevuse puudumise pärast. Küll tunnustan teda meisterliku tutvustaja, huviärataja, loojutustajana ning mitmete meediumide vaba ning võluva valdajana. Vahel on järjekordse kindla tõega kuivast lajatamisest märksa tulemuslikum tegu häid lugusid kokku sõlmides inimesed konksu otsa saada ning neid sealt enam mitte lahti lasta. Ses kunstis on Worsley meie maailmas tippklassi tegija.

Ajaloo / ajalugude konksu otsas on põnev olla. Lausa mitme konksu otsas. Ei saa öelda, et esimeste George'i-nimeliste Briti kuningate ajastu (va kahupäine kaheksateistkümnes sajand) kunagi teab mis huvipakkuv tundunuks. Worsley teeb ta selleks. Omamoodi üleminekuaeg, tohutult jaburat edevust ja vaesust, mis kuningakottagi ulatus, isevärki vastuolud pea kõiges; arusaamatus ja arusaadavus üheskoos. Väga veider kompott. Aeg pärast keskaega ja enne klassikalist Briti impeeriumi, aeg järel suuremate ususõdade, ent ometi noist nii väga mõjutet. Aeg enne raudteid, tööstust ja elektrit, ent sealsamas idanemas hulk ideid, mis maailma tänapäevani tõid. Värk näib võimatu, ent vedas välja. Ka ülikkond, kõrgkiht ei mõistnud päriselt, kus ja kes nad õigupoolest on, kust ja kellest ja kuidas ja miks nad tulevad. Veel vähem, kuhu minek. Teine George oli viimane kuningas, kes lahinguväljal vägesid juhatas – juba see üksikasi näitab aegade muutumist. Inglismaast Suurbritanniaks kasvamise sisse siinkohal ei vaataks, ehk küll seegi murdehetk tänna aega jääb.

Noile meist, kes kuningakodasid eeskätt seltskonnakroonika ja mudameedia püsikülalisteks peavad, ei pruugi siin raamatus väga palju olla. Samas mitmeski mõttes on kõik need lood just täpselt omaaegse seltskonnakroonika võrdkujuks ja tänapäevase esivanemaks. Pluss ikkagi see va pisiasi, et tegemist on ajalooga. Ajastud vahelduvad, hästi palju muutub ja rohkesti jääb samaks. Seega lugedes minevikku ja nähes olevikku võib ette tulla eluhetki, mil vaimupilk küünib tulevikku. Kui ei loe ja kui ei näe, jäävad need hetked ära. On see hea või halb, mine võta kinni.

Worsley räägib toonase ajastu lahti hästi mitmekirevate inimeste kaudu ja õigesti teeb. Täpset detailikat võib uurima jäädagi ning ju on palju asjaomast arhiveeringut tänini läbi töötamata. Samamoodi Eesti asjades. Kui ajaloo-konks haakis, mindagu ja antagu panus. Worsley annab vägagi. Võetagu teda.