Adam Kay "Kay imeline meditsiin. Jämedakoeline ja võigas inimkeha lugu" (2025)

Alustada tuleks õigupoolest Adam Kay eelmisest raamatust "Kay anatoomia. Täielik (ja täielikult vääritu) inimkeha käsiraamat", mis eesti keeles ilmus veidi üle kolme aasta tagasi. Algupärandina aastake varem ehk kuriviiruse leviku kõrghetkel. Üsna selge, et kõik keha ja tervisega seonduv läks raamatulugejale ja -ostjale toona eriti hästi peale.

"Kay imeline meditsiin" kasutab edukaks osutunud valemit rõõmuga edasi. Arstist autor tunneb teemat ega aja mingit kelbast. Samas on raamatud rahulikult võetavad ka naljaraamatutena – kui tõesti midagi teada ei taha, siis mõnusat meelelahutust on kapa ja kamaluga. Peeru- ja puuksunaljadeni välja, siiski labasustesse laskumata. Ja kuidas kirjutadagi lahedat raamatut inimkeha toimimisest nõnda, et vaatad kombekalt mööda kõikvõimalikest funktsioonidest, millest heas seltskonnas ei räägita. Kay raamatud näitavad, et saab rääkida küll ja kui võtadki lugemise puhtast lustist ette, jääb sutsuke tarkust ikkagi külge. Juba wanarahwas teadis, et haridus ei hüüa tulles, ära läheb härgadega. Nii et vaatamata pidevale pullitegemisele meeldivalt valgustuslikud ja üldharivad lood. Tohtrid, kes kehavärki teaduslikult ja rakenduslikult tunnevad, naeravad küllap teistmoodi ja teiste kohtade peal, ent vaevalt Kay naksakas huumor neid külmaks jätab. Loodan, et mõni tõsimeelsem lausa kurjustab väheke.

Varasem raamat lahkas ja lappas enam keha kui sellist, vastne "Kay imeline meditsiin" võtab vaadelda ja välja naerda kõiksugu kummalised moodused, mida inimkond inimkeha praavitamiseks läbi aegade välja on mõistnud mõelda. Õigupoolest selgubki, et ikka kole kaua aega ei mõistetud välja mõelda suurt midagi, millest ka päriselt abi oleks. Mõttekoht kõigile, kes pärisarstide asemel pendlivellode, teadmameeste ja -naiste ning seitset seltsi soolapuhujate käest abi otsivad. Eks mõni saabki, sest suur osa tõbesid on inimesed endale ise külge mõelnud ning usk on võimas ravim. Väljamõeldud haigusele sobib väljamõeldud rohi hästi. Päris häda korral paluks ikka päris arstile minna. Vana lugu, kuidas palutud soovitada, mäherdune noist paljudest alternatiivmeditsiinidest tegelikult toimib. Õige vastus oli "meditsiin".

Olgu huviäratajana või meelelahutajana, Adam Kay raamatud toimivad. Ja küllap on neil ka teatav ravitoime – saab veidi paremini aru, mis inimese sees on ja mida mingil juhul teha ei tasu. Abiks seegi!

Andres Adamson "Sootuks teised saared. Krimilugu 18. aastasajalt" (2023) ja "Vähem tead… Lugu kuritööst ja karistusest" (2025)

Eesti ajaloopõhisel põnevuskirjandusel läheb üha paremini. Selgub, et on küll kirjanikke, kes teemat valdavad ja kirjutada mõistavad. Hea põnevik peab suutma sind nõnda haardes hoida, et tuleb unetunnid abiks võtta. Adamson suudab. Ma lugesin mõlemad raamatud ühe juti ja õhtuga järjest. Ühendasin meeldiva kasulikuga.

Ongi mõistlik lugeda järjest ja korraga, kuna hea tahtmise korraks võiks noid kaht ka üheks raamatuks pidada, sedavõrd läbi põimunud on lugude tulekud ja minekud. Kuuldavasti on kolmas osa peagi tulekul ning päris kindlasti ei tule ainesest puudu, üks õige krimisari jätab alati mõne otsa lahti ning võib jätkuda seni, kuni autor oma tegelasest ära tüdineb. Või kirjeldatavast ajastust. Meeldiv on jälgida, kuidas kodumaa ajalugu hakkab ilukirjanduse ja eriti selle seikluslikuma poolega kenasti kattuma. Nagu mosaiiki pandaks kokku, valgeid laike jääb üha vähemaks.

Kaheksateistkümnes aastasada, aastakümned, mil Põhjasõjast juba pealt inimpõlve möödas, ent elu ja inimesed ja seisussuhted polnud päriselt paika loksunud ei siinmail ega Vene impeeriumis üleüldisemalt. Põnev periood, millesse hea raamatu kaudu siseneda. Ega muudpidi väga saakski. Ilmselt ei lähe enam kaua, kui puhtalt põnevikke lugedes saab kogu me maanurga viimase tuhatkonna aasta loost üldjoontes pildi kätte. Kes siis tahab, hakkab tõsisemate käsitluste suunas pilku heitma ja kes ei taha, sel on vähemalt see pilt olemas ja võib uusi põnevikke edasi oodata. Võib ka mõlemat. Nii hoida!