Jonas Jonasson "Algot, Anna Stina ja õnnistatud samakas" (2025)

On tänapäeva rõõmus tõsiasi, et hea kirjandus liigub suurtel kiirustel ja hulgakaupa. Sealjuures ka eesti keelde. Tühipaljad viisteist aastat on möödas ajast, mil Jonas Jonasson oma harukordselt kräsumeelse ja vallatu romaaniga hüperaktsioonsest saja-aastasest kogemata maailma vallutas. Jonasson veel saja-aastane pole, aga ora näikse tal õiges kohas tulitavat ning tormihoog ei ole raugenud teps.

Noh, mõnes mõttes on. "Algot, Anna Stina ja õnnistatud samakas" ei keevita nii jultunud hullupanekuga, sedavõrd säraka sädinaga kui varasem värk, ent eks toks ole ka põhjust. Lugu viib meid tunaminevasse sajandisse, aeglasematesse aegadesse, hobusega ei saagi nõnda välkjalt ega üle ilma kulgeda kui… Nojah. Kuningaid tuleb harva külast läbi ja iga sigaduse koma vastutembutuse peale kulub tänasega võrreldes teistmoodi aeg. Oligi teistmoodi aeg. Kas oskad hobust ette rakendada? Mitu minutit kulub? Ja see on vaid kaarik. Kuuehobusetõld? Millest me räägime. Viska kell ja kõnefon kohe tiiki.

Tost pea kahe sajandi tagusest ajast, õige väheke varasemast kui meie tõeõiguse aegruumi hakatus, maalib Jonasson võimsa pildi. Nagu öeldakse, saab nii naerda kui nutta. Põhiliselt muidugi muheleda ja üht-teist kõrva taha panna. Rootsis oli prantsusmaine kuningas, meil olid hämarat päritolu venemaised keisrid, kohapealsed käsutajad ikka üsna ühesugused. Talurahvas kanna all ja ajud kuhugi maha ununenud. Kaval-Antsudest puudust ei tulnud, jagus ka vanapaganaid.

Kärakast oli kogu aeg puudus. Vargamäe Andres ei saanud elu lõpuni selgeks, et kardulas viib viina vajajatele ja toob jõukuse majja. Algot Olsson sai elu käest karmimalt peksa kui Vargamäe naised Vargamäe meestelt ning võttis ohjad oma kätte. Nii kardula kui kvaliteetse käraka suhtes, mil turg teadupärast lõputu sõltumata ajast, ruumist ja vankrimäärdest. Hästi see tal vastu kõiki ootusi lõppeski.

Üldjoontes naerutav ja informatiivne raamat, saab ajast ja oludest südamliku soojuse ning teravmeelse tögamise läbi enam teada kui paljudest ägamisväärikatest klassikutest. Kuna kõik pahad oma parajat palka kätte ei saanud, ennustan edasiminekut naksaka järelloo kujul. Tulgu ta vaid.

Varisegu õige vanker porgandimaale külili!

Jussi Adler-Olsen "Lootusetult luku taga" (2025)

Taanlaste nummõr üits põnemaakri suur Q-osakonna sari saab kümnenda raamatuga lõpu peale. Ja võimsa! Tunnistan, et pole kõiki lugenud, aga mõtlen, et kui lõbu pärast lugemiseks aega tekib, võtan otsast ette. Krimivikega see hea asi, et tingimata ei tule järjest kütta, võib ka jupiviisi. Kogemused saavad isenäolised. Manustagem kummastki variandist parim.

Adler-Olsen on üsna vaba boreaalse tumeduse painest (eks Taani olegi tubli träps lõuna pool muust Baltoskandiast) ja juba seeläbi keskeuroopalikum. Eelsoovitet Jonassoni raamatust jooksis põgusalt läbi Rootsis elava prantslanna põlastus Taanimaa suhtes (õllest ja saiast elada, öäk). Siitpoolt merd vaadates ei pruugi nonde skandinaavide omavahelisi iginügimisi teab mis heaste mõista, üks põhjala viikingukamm moameeste jäuks keik. Samas isegi põnevikužanri hoolsati imendades tulevad jõujooned esile. Norrakad, taanlased, rootslased võivad küll üksteisest aru saada, aga ne maailme sees on ju veel teisi maailmu, kus riigipiir tähendab vähe ja lõpuks on kõik ikkagi üks. Tänapäeva Taani asjadest aimu oimamiseks võib Adler-Olsenit soovitada. Ta püsib tegelikkuses, ei leiuta ebaveenvaid koledusi, rida ja rada rakendatakse lugeja teenistusse. Rida ei vigurda, rada kisub ühes kulgema.

Nii et. Kes saab, alustagu esimesest (Q-osakonna lood on raamatukaantel ka ilusti nummerdet) ning mingu mänguga kaasa. Midagi paha ei sünni sellestki, kui võtad viimase. Siis ei saa muidugi viimast võtta, sest mõned varasemates lugudes õhku jäänud teemad on juba vastuse saanud. Samas hea põnevik ununeb kiirelt ja laseb end uuesti lugeda. Inimestel, kes loevad vast üksnes ühe raamatu nädalas, ei tohiks probleemi tekkida. Antagu hagu, tõhus Taani tekstitöö.