Valdur Mikita "Kodukäija koodeks. Codex somnambulicus" (2024)

Mikita läeb päev-päevalt harupäisemaks. Ei leia ta lugudest igaharilikku normaalsust, üha hullupöör müterdab. Kuu- ja muutõbine kolb kummitab unustet kontide kättemaksu rajamaadel, traksid rebadel. Ähapäha ühamüha, mõtted võttele-tõttele vallala, pillapallala.

Ma ei tea, kui mitu eestlast on me põhiseaduse ette võtnud ja, kulm kortsus, otsast otsani läbi lugenud. Kõige preambuli koma muu jaheda junni ja juraga. Valdur Mikita annab uue ja uhkema testamendi. Näkku-makku, nii ta on. Tasub tutvuda. Saeb ja soeb sasipäisust, uisapäisust ja kiilaspäisust kaa – kontrollisin. Marjaks kulub, mööda külgi maha ei jookse ja ikkagi nagu hane selga vesi või lusikas kõrvaauku. Tõhus, tark ja toretigedalt (p)itsitav teosekene pigisema teie raamaturiiuli säravamal serval.

Loll lora on aruka sõnamüraga õiges vahekorras!

Juhani Püttsepp "Leierkastilugu" (2024)

Alustuseks: kunagi mineva sajandi 70. aastate keskpaiku ilmutas Jaak Jõerüüt toreda lasteraamatu "Meierkasti Mats". Vihikut trükiti tubli mitukend tuhat tükk (äkki oli 40k, Jaak sai küllap kõva honoraha). Oligi radikaalne teos, mis umbes nelja-aastasele minule moodsa ja uhkena mõjus. Rein Tammiku pildistik; kannatab tänapäevalgi lugeda/vaadata – noorema põlvkonna peal kontrollitud.

Juhani Püttsepa "Leierkastilugu" võiks veel uuemat generatsiooni sama hästi käivitada. Kui Jõerüüt oli ehk tiba külm ja elegantne ja tehniline, siis Püttsepa lugu on soojendavam ja tänasesse päeva mõnusamini mahtuvam. Igal tekstil oma aeg, mina ei virise, mina soovitan. Katrin Ehrlich on raamatu vääristanud pildistikuga, mis tänase ajas sama kaunisti toimib kui Rein Tammik pool sajandit tagasi. Ajastud on isevärki, kirjamärkide õiges järjekorras paigutamine niisamuti. Oskas Jõerüüt, mõistab ka Püttsepp. Lugejad lahkesti tänavad.

Michael Connelly "Öine vahetus" (2024) ja "Pime õnnis öö" (2024)

Michael Connelly on ilmselt üks maailma parimaid krimi- ja põnevikeautoreid. Ma olen kõik ta raamatud läbi lugenud ja neid ei ole vähe. Et eesti keelde on tulnud ühed uuemad ja uhkemad asjad – ma ei saa jätta soovitamata. Ükskõik, mis žanri ei harrastataks – kui oled kõige parem, siis ongi hea. Tee sa balletti või operetti või akvarelli või akutrelli või maasikajäätist või suurslaalomit. Parim tegija on alati löömatult hea.

Nii et võtke Connelly ette ja tundke lihtsat head rõõmu. Rohkem polegi öelda.