Sinijärve raamatusoovitused: ärgastavat Briti ja Rootsi krimikirjandust

Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve raamatusoovituste hulgast leiab sel korral kolm näidet krimikirjandusest: kõne all on Tim Sullivani "Patsient" ning Pascal Engmani ja Johannes Selakeri järjelood "Ühe mõrvari mälestuseks" ja "Häbi maantee".
Tim Sullivan "Patsient" (Tänapäev, 2025)
Üks terake teistmoodi ja ütlemata võluv põnevik. Sissetöötatud žanrid võimaldavad üsna turvaliselt mööda etteaetud roopaid punktist A punkti B kulgeda ning tihtipeale pole eluterveks eskapismiks ja ajupuhkuseks muud vajagi. Mõjub ent ärgastavalt, kui kohtud raamatuga, mis harjumuspärast mudelit mõõdukalt loksutab. Või kasutab ootamatul moel ära ootuspärast mänguruumi ja tööriistakasti.
Tim Sullivani tüüpide sahmerdamist on vahva jälgida. Võivad küll naherdused olemas olla ja nõndasi käituda. Igast friike detektiive on kirjanikud ja telesarjamaakrid välja nuputanud, nüüd on meil siis üks autistliku spektri serval toimetav uurija. Ja miks mitte, ta jääb meelde ja muudab küllap nii mõnegi arusaama tolle omaduse (mitte tingimata häda) kandjate kohta. Mõnikend aastat tagasi saadetuks sellised väärakatena kardina taha või kalevi alla, tänapäev on nagu alati grammikese arukam kui eilne, üleeilsest rääkimata.
Klassikalisele Briti krimiromaanile oskab Sullivan just parasjagu vinti peale ja kiiksu külge keerata, et põnevusele lisanduks teistsugune põnevus. Ja kogu aeg püsib ka sordiinialune naljataju. Teemad on küll tõsised, kuid maailmavalu, sisekaemuse ja virisemise asemel poeb kirjanik lugeja naha vahele märksa elegantsemate nõksudega, mille hulgas eriomane varihuumor kaugeltki viimasel kohal ei ole. Nii ta on: moraal, mida peab kellelegi lugema, pole miski õige moraal. Samas heade raamatute lugemine sätib moraalse kompassi paika otsekui iseenesest. Ja juba ongi oluliselt osavam minek mäsleval-mutkikal elumerel soojade sadamate leidmiseks.
Rõõmus vastuoksus, et kõige peenema naljasoone leiab kõige surmtõsisema detektiivi tegemistest. Sest uurija Cross nalja ei mõista. Sõna otseses mõttes. Ja see muudabki mängu.
Pascal Engman ja Johannes Selaker "Ühe mõrvari mälestuseks" (Varrak 2023) ja "Häbi maantee" (Varrak 2025)
Traumeeritud ja minevikupattude küüsis vaevlev politseinik ning segase eraeluga ajakirjanik, kelle ambitsioon talendist üle kipub käima – kõlab nagu valem tüüpilise ebaveenvamat sorti põhjamaise kuritööloo jaoks? Kõlab jah. Ometi on tulemus etem ning nonde kahe raamatuga alanud sarjale ootan kohe kindlasti jätkuvat jätku. Miks küll?
Esiteks on nimetet tegelased (ja mitte üksnes nemad) inimlikuks ja usutavaks kirjutet. Teiseks jutuliin veab ja peab. Kolmandaks toimub tegevus 1990ndate aastate keskpaiku. See aeg oli siinmail jõle ning nagu nähtub, polnud ka Rootsis tegu vaid kardemonikuklite ja kakaoga, kaugel sellest. Just noil aastail sai esimesi kordi Rootsis käidud ning õige hõngu mälestus lööb raamatust ninna. Lisaboonus on, et kui alustati oma epopöad nõnda kaugest lähiminevikust ja (toona) nõnda noorte juhtkarakteritega, võib vähemalt loota, et asjad saavad arenema raamat-raamatult meie päevini välja. Võib-olla on autorite peades peategelaste pensioniplaanid juba paigas? Tänaseks on Wolf ja Berg omadega reaalajas just umbes pensioni veerele jõudmas…
Jah, päris palju tuleb tuttav ette, ehkki Eestit mainitakse vaid riivamisi. Kõhutunne ütleb, et see võib veel muutuda, aluspõhi on loodud nii Estonia katastroofi kui idaeuroopalike sidemete, Vene luure ja hämara kuritegevuse läbi. Noh, oli seda kõike 90ndatel, on tera teisel kujul tänagi. Siin ilmanurgas ei tule nakkava põneviku ainesest iiales puudust. Vaja vaid üles kirjutada. Igaüks toime ei tule, aga sel tandemil on lootust. Klišeedesse on värsket verd ja särtsu sisse pumbatud. Elame-näeme.
Toimetaja: Rasmus Kuningas