Andres Noormets jõudis hiljuti sajanda lavastuseni. "Ma ilmselt ei suudaks neid kõiki üles loetleda, aga kui keegi loetleb, siis ma arvan, et ma oskan iga ühte kirjeldada," ütles Noormets.

Ühte lavastust, "Surmkindlad asjad siin elus", mis esietendus 2019. aastal, on ennast mängitud üle saja korra. "Surmkindlad asjad on ju igavesed. See tükk ei lähe enam kunagi maha. See on sada korda mänginud, on umbes 110. korra juures ja paistab, et ikkagi tegutseme edasi," muigas Noormets. "See lavastus näeb hea välja, soojendab inimeste südant, näpistab neid selle koha pealt, kust vaja ja nad teevad teinekord ka reaalelus päris õigeid asju peale selle etenduse nägemist."

Noormetsa sajanda lavastuse "Sünnipäevaküünlad" kirjutas Noah Haidle, 46-aastane ameeriklane. "Haidle õppis täiesti muid asju ja tal oli näitemängu kirjutamise huvi. Ma saan aru, et ta luges läbi suure osa maailma näitemängu klassikast ja püüdis kirjutada, nagu ta oli neid näinud. See näitemäng, ei ole kirjutatud nagu näitekirjanduse klassika. Võib-olla dramaturgilises mõttes, aga teksti mõttes mitte, Ta on ikka lähemal draamapoeemile, sest ta on selle kõik vormistanud nagu vabavärsilise luuletuse, hästi lühikesed ja vähesõnalised read," selgitas Noormets, kes ise ka näidendi tõlkis.

"Ma ei julgenud seda eesti keelde nii lühikese lausega tõlkida. Näiteks lausetega, kus on ainult üks sõna. Eesti keeles kõlab ikkagi kolme sõnaga natukene paremini," lisas ta.

"Sünnipäevaküünlad" on ühe perekonna lugu, mis liigub peaaegu läbi terve sajandi. "Peategelane vaatab elule tagasi. Kui hakata selle tükiga algusest minema, siis see paistab justkui nagu reaalajas liikuv narratiiv, mis hüppab ja jätab vahel paar aastat vahele, siis 21 aastat vahele jne. Aga viimases stseenis on selged vihjed, et ta ilmselt ikkagi meenutab seda kõike. See kõik on justkui mälestus ja see annab seda tehes lavastajale mõlemad vabad käed. Ühtepidi on see psühholoogiline narratiiv ja teistpidi on siin mingi viga sees, mida saab ära kasutada," rääkis Noormets.

Kõige eksootilisemaks oma lavastusest peab Noormets lavastust, mille ta tegi Tai kuningriigis. "Tai kaasaegsel dramaturgial põhinev "Long life", mis rääkis ühest vanast õpetajast, kes sureb ja satub siis teisele poole minnes väravas kõikvõimsaga kokku ja kuna ta ei ole selle minekuga rahul, siis talle antakse lisaaega, et tagasi minna ja oma asjad korda ajada," selgitas Noormets.

Mis tema lavastusest selle aja jooksul muutunud on, Noormets öelda ei oska. "Ma elan ju siin, kus ma praegu elan. Tunnen seda inimest, kes siin praegu on. See, kes see inimene oli aegu tagasi või kelleks ta kunagi saab, ei ole mulle tuttavad. Tegelikult saavadki ju minevik ja tulevik olemas olla ainult oleviku perspektiivist. Nii et ma olen täpselt see, kes ma praegu olen ja ilmselt on minus natukene igast sellest lavastusest ja tulevastest samamoodi," rääkis Noormets.

Elus on Noormets muretseja, teatris ei ole. "Tänu sellele, et ma teatris ei, saan ma oma eluga toime ja võib-olla tänu sellele, et ma tavalises elus olen, saan ma teatris niimoodi toime, et ei pea seal eriti muretsema," märkis Noormets.

"Pluss ja miinus on ju kogu aeg meie elus olemas. Nagu minu shiatsu-õpetaja Kauko Uusoka ütleb, siis "energia läheb sinna, kuhu läheb mõte". Sellega saab ennast juhtida ja saab asju sättida õigesse ritta," lisas Noormets, kellel on Jaapani massaažitehnikas, shiatsu's must vöö.