Sigrid Savi ütles, et ta ei alusta oma lavastusi peaaegu kunagi liikumisest. "Tihtipeale on kas mingi lause, sõnade kombinatsioon, särkidel on tihti sõnumid, selles mõttes väga palju ideid tuleb kildudest," sõnas ta ja lisas, et mingi üksik detail võib jääda kummitama, mille ta paneb kohe kirja. "Need on alati sajas erinevas kohas, arvutis, telefonis, märkmikus, ma ei saa öelda, et ma kogun sahtlisse mõtteid, vaid need on eri kohtades."

Nendest ideedest hakkab asi arenema ning sealt ta liigub edasi saali, kui on vaja hakata mõtet formuleerima. Värskes lavastuses "Murda" on tal esmakordselt laval ka muusik, kes on samuti osa lavastusest. "See oli eksperimenteerimine ja usalduse küsimus, ma tundsin, et okei, ma vaatan, kui kaugele sellega minna saab ja mis me saame koos teha," sõnas ta ja lisas, et kõik see, mis ta välja pakkus, oli muusik Lauri Urbile vastuvõetav. "Me tundsime end mugavalt."

Oma karjääri tipphetkeks peab Sigrid Savi seda, kui EV100 puhul toimus Glasgow's festival, kus näidati Eesti kunstnike töid. "Me olime seal Mart Kangro ja Karl Saksaga, see oli mu esimene soolotöö ja siis ma mõtlesin küll, et vau, see on päris lahe."

Viljandi Kultuuriakadeemia on Savi sõnul koht, mis toetab väga eksperimeteerimist ja eksimist. "Sa ei saa nahutada selle eest, kui midagi ei tule välja nii, nagu sa planeerisid," mainis ta ja lisas, et kuna seal on tugev pedagoogiline õpe, siis see, kuidas ta professionaalsel tasandil ja eraelus suhtleb ning probleeme lahendab on Viljandist tulnud. "Kannatlikkus, viisakus, see, kuidas ma lahendan kriisiolukordasid, on sellest pedagoogilisest õppest tulnud."