"Võib-olla just selle pärast, et mul väike hirm või mure kõige pärast, mis meie ümber toimub, on, mistõttu ongi vaja rääkida Orwelli "1984-st", mis võib olla polegi nii väga Orwelli "1984", vaid see maailm, mis meie ümber on," sõnas Tõnisson ja lisas, et iseendale tuleb manifesteerida, et on teatud probleeme, millega tuleb tegeleda täna, et maailm ei muutuks selliseks nagu oli kirjas Orwelli teoses.

Tõnisson ütles, et ta on palju mõelnud sellele, kuidas ilmselt olid protsessid sarnased juba sel ajal, kui Orwell selle teose kirjutas. "Kõik see, mis puudutab tulevikunägemusi või tehnoloogiarengut, oli mingisugusel viisil tajutav ka tolles ajas, kõik see, mida Teine maailmasõda kasvõi sõjatehniliselt kaasa tõi, ma usun, et ainest selleks kujutluseks oli juba siis väga palju olemas."

"Orwell kindlasti mõtleski seda düstoopilise kujutlusena, ma ei ole kindel, et ta arvas, et maailm üks-üheselt selliseks muutub," nentis ta ja lisas, et seejuures ei soovi ta väita, et maailm on täpselt nagu "1984". "Aga mingid asjad on küll hämmastavalt tema kujutluspildi sarnaselt."

Keeruliste aegade tõttu on Taavi Tõnisson mõelnud, millal toimub teatris pööre ning hakatakse jälle tegelema muinasjuttudega. "Samas teater on alati aja peegel, ta peab peegeldama seda, mis ümbruses toimub, sest teater on alati kontaktis sellega, kes seda loovad ning kes seda vaatavad," nentis ta ja lisas, et Eesti teater on praegu täidetud lugudest, mis ühel, teisel või kolmandal viisil puutuvad kokku selle reaalsusega, milles me elame.

Tõnissoni sõnul on Noorsooteater väga selgelt mõeldud noorele vaatajale. "Küsimus on selle noore vaataja vanuses, meie vaatajaspekter on väga lai, meil käivad kõige pisemad lapsed, vaevu rääkima ja kõndima hakanud elusolendid ja tegelikult ka täiskasvanud, me püüame kõnetada ja jutustada lugusid väga erinevale publikule."

Kuigi Orwelli "1984" tasub Tõnissoni sõnul igati lugeda, siis saab seda lavastust vaadata ka ilma raamatut lugemata. "See ei sega sinu vaatajakogemust, võib-olla sa ei saa kõigist nüanssidest nii aru nagu need inimesed, kes on raamatut lugenud," tõdes ta ja mainis, et ta ei eelda, et inimestel on lugejakogemus olemas. "Vaataja võiks olla see, kes on maailma suhtes uudishimulik."

"Selle lavastuse eluiga saab maksimaalselt olla poolteist aastat, sest siis lavakooli noored lõpetavad ja lendavad üle Eesti laiali, sealt edasi on mängimise tõenäosus väga väike, sest lihtsalt inimesi ei saa kokku, aga me oleme teatrina küll otsustanud, et kui me õnnestume ja seda tahetakse näha, siis me püüame seda järgmise hooaja jooksul mängida nii palju kui võimalik on," nentis ta.