Näitleja Lee Trei on Tallinnas asuvas Eesti Noorsooteatris töötanud alates 2004. aastast. Teatris hoiavad teda erinevad asjad, kuid eriti oluline on talle võimalus kogu aeg midagi uut õppida.

"See visuaalne suund on alati midagi uut. Sa ei jõua nukuga iial nii kaugele, et mõtled, et paremini enam ei saa. Seda sinilindu lähed sa kogu aeg püüdma. Sa ei saa seal tüdineda. Seal tuleb nii palju uut peale. Kui sa oled täiskasvanud inimene, siis sa ei saa kogu aeg kuskil koolis käia ja midagi õppida, aga kui su töö sisaldab midagi seesugust, et sa saad kogu aeg midagi täiesti uut õppida, millest mitte midagi ei teadnud, siis see on õnnistus," rääkis ta.

Sel pühapäeval jõuab noorsooteatris lavale sloveenia lavastaja Tin Grabnari hüperrealistlik nukuminiatuur "Transport: eesliinil". Lavastus on osa rahvusvahelisest suurprojektist, milles osalevad veel teatrid Sloveeniast, Leedust, Tšehhist ja Poolast selleks, et luua kuus omavahel dramaturgiliselt seotud kammerlavastust, millest igaüks seab luubi alla mõne globaliseerumisega seotud nähtuse.

Eesti lavastuse peategelane on noor sõjafotograafist naine, kes läheb esimest korda tulejoonele. Lavaloo jutustamiseks kasutatakse 3D-prinditud minimaailma ja stop-motion animatsiooni.

"See tuleb selline esietendus, kus käsi ei tohi väriseda. Ma ei tea, kuidas see saab olema. Mul on veel paar päeva aega mõelda," tõdes Trie. "Toetab see, et mul on tohutult palju teha. Ma saan tegutsemisesse suunata kõik tunded, mis mul tekivad."

Näitleja sõnul on tegemist tõelise täppistööga. "Ma alustasin nii madalalt tasemelt, et ma ei olnud võimeline seda figuuri panema laua peale nii, et see püstigi jääks. Siis sa pillad selle maha, nukk kaotab oma pea või jala ja siis seda jälle liimitakse. See on emotsionaalne ja tõsine tegemine. Ja see kõik on läbinisti läbi komponeeritud. Seal ei ole meil sellist asja nagu improvisatsioon," märkis ta.

Värske lavastuse puhul on kõige olulisem tähelepanu, lausus Trei. "Sa pead olema nii kohal, kui sa üldse veel olla saad. Mida ma juba sain ka aru, et ei ole see, et me olen praegu siin, ma mõtlen ette, mis ma hakkan tegema. Kohe kui tuleb see mõte, et mida ma seal tegema hakkan, on juba hilja."