"Nanosammud" on visuaalteatri lavastus, mis seob omavahel nukuteatrit ja füüsikat. Kuidas lavastuse idee sündis?

Aati Hanikka: Lugesin Timo Paukku teost "Kymmenen uutta ihmettä" ("Kümme uut imet"), kus ta kirjeldas erinevaid uusi tehnoloogiaid. Ta tõi näite, kuidas IBM (International Business Machines) on aatomijõumikroskoobiga loonud maailma väikseima animatsiooni "A Boy and His Atom". Film koosneb kaadritest, mis ongi saadud aaotmeid erinevalt liikuma pannes – peategelane oli äkki 50 aatomi suurune. See idee oli minu jaoks väga intrigeeriv ja kuna ma tegutsengi igapäevaselt nukunäitlejana, hakkasin mõtlema, mis võiks olla kõige väiksem nukk, mida laval publiku ees liikuma panna.

Kuidas lavastuse ettevalmistus ja prooviprotsess välja nägi?

Iiris Syrjä: Oleme algusest peale suhelnud teadlastega. Alguses uurisime Helsingis, aga kuna me olime konkreetselt just aatomjõumikroskoopidest huvitatud, siis nad soovitasid meil pöörduda USA-s asuva Cornelli Ülikooli teadlaste poole.

AH: Jah, me guugeldasime ja saime teada, et nad on leiutanud maailma väikseimad liikuvad robotid. Seal on üks õppejõud, Itai Cohen, kelle slogan on "liikuv mateeria". See ongi põhimõtteliselt nukuteater! Tundsime, et peame sinna minema. Sellega oli üks naljakas lugu ka. Kuna taotlesime erinevaid grante selle lavastuse jaoks, oli meil peagi saabumas üks tähtaeg ja rahastuse saamiseks oli vaja ametlikku kutset USA-sse. Siis ma lihtsalt helistasin sellele professorile, vaatasin, et kell on USA-s kaheksa hommikul ja ütlesin, et ma olen nukunäitleja Soomest, me tahaksime teile külla tulla.

IS: Seal oli umbes 18 teadlast, kes kõik tegelesid mikroosakeste manipuleerimise ja robotitega. Oli väga suur privileeg seda kõike pealt näha – ning meie muidugi vaatasime seda kõike nukuteatri perspektiivist. Me tahtsime üsna algusest peale endale päris enda mikroskoope saada ja tellisime need Prahasse, kus me viibisime residentuuris. Kui need kohale jõudsid, siis saime aru, et peame need mikroskoobid nüüd ju kokku panema! See võttis väga kaua aega, sest me ei ole ju professionaalsed füüsikud. See oli ka hea õppetund, et me ei pea selle pärast pooleli jätma, me saame ju abi küsida nendelt teadlastelt, kellega suhelnud oleme. Esimese nädala lõpuks õnnestus meil ka mõned osakesed liikuma saada. Meil oli omajagu pusimist sellega, aga kui lõpuks õnnestus kaameraga liikumine tuvastada, olime ekstaasis.

Kuidas muutis osakestega "kohtumine" teie esialgseid plaane ja töömeetodeid?

IS: Osakestega töötamine oli väga etteaimamatu. Meil oli suur ambitsioon, et kõik, mis laval toimub, peab päriselt juhtuma. Seetõttu on väga raske ette ennustada, kuidas nad erinevates olukordades käituvad. Ma usun, et Aatil oli samamoodi, et tahaks kontrollida ja planeerida seda, kuidas nad liiguvad, aga me saime proovides aru, et ei ole kuigi lihtne sundida neid omavahel suhtlema. Me peame hoopis materjali ja osakesi kuulama. Vaatama, kuidas nemad liiguvad ja mis otsuseid nad teevad. Alguses oli väga raske kontrollist lahti lasta, aga lõpuks oli see väga vabastav.

AH: Väga palju asju muutus. Algul oli mul plaan, et me loome mingi kuju või tegelase, kuid siis saime aru, et meil pole mõtet seda teha. Esiteks on see väga kallis ja teiseks, üksikute osakeste liikumine oli juba iseenesest väga intrigeeriv ja huvitav. Umbes nädal enne esietendust helistas mulle üks etendajatest ja ütles, et ei, me ei saa teha seda, mida sa palud, need osakesed ei allu mingile kontrollile. Siis me jõudsimegi selleni, et me lihtsalt loome eeltingimused ja anname osakestele erinevaid impulsse ning siis nende liikumisest lähtuvalt reageerivad ka etendajad. Me saime Iirisega aru, et proovisime leida teatraalsust ja järgida klassikalist loojutustamise mudelit, aga me pidime kõigest sellest loobuma. See oli huvitav väljakutse, kuidas loobuda kontrollist ning luua teistsuguste vahenditega ikkagi narratiivi.

Kas nukuteatri definitsioon või arusaam sellest on teie jaoks kuidagi ka muutunud selle lavastusprotsessi jooksul?

AH: Pigem on see definitsioon laienenud. Enne seisnes selle olemus minu jaoks nuku liikumise kaudu tegelase emotsioonide väljendamises. Ma mõtestasin seda just tegelase loomise kaudu, kuid nüüd näen ma seda rohkem kui mateeria liikumist.

IS: Mulle tundub, et peaaegu kõike maailmas on võimalik näha nukuteatrina, eriti kui vaadata seda just mõjuvõimu ja mõjutamise kaudu. On mitmeid elutuid objekte, mis meid, elusaid olendeid, mõjutavad. Kuu on väga hea näide sellest.

Ühes lavastust tutvustavas essees mängite mõttega tavapärane nukuteatri hierarhia ümber pöörata. Teie jaoks on etendaja (marionettnuku) nöör, uurimisvahend ehk mikroskoop on nukk ja uurimisobjekt ehk osakesed on need, kes kõike hoopis kontrollivad. Kas teile tundub selline hierarhia pahupidi pööramine realistlik? Või kui lihtsalt selline võimust ja kontrollist loobumine tuleb?

AH: Ma arvan, et meil on väga raske kontrollist loobuda. Eriti kuna maailm on täis hirmu ja ebakindlust. Aga samas usun, et meil ei pruugi olla nii palju kontrolli kui arvame. Ma usun, et mateerial on oma agentsus. Hiljuti ma vaatasin üht dokumentaalfilmi sellest, kuidas kirjutusvahendid ning nende füüsikalised omadused on mõjutanud seda, millised on näiteks erinevad tähestikud. Samamoodi võiks küsida, kas meie leiutasime mikroskoobi või avaldusid mateeria omadused viisil, mis viis mikroskoobi leiutamiseni. Meie ei ole muidugi esimesed, kes neid mõtteid on mõlgutanud. Nüüd on näiteks jõgedele ja loodusele antud seaduslikke õigusi nii nagu ka inimestele. See on huvitav, et mateeriakeskne ja posthumanistlik lähenemine on individualismiga paralleelselt arenenud. Ma arvan, et meil on vaja posthumanismi, sest minu jaoks tähendab see nii teiste inimeste kui ka teiste objektide kuulamist, neile ruumi andmist.

IS: Minu arust on huvitav ka see, et kõige selle juures – ka meie lavastuse keskmes on ju osakesed ja nende liikumine – ei saa me siiski enda inimlikkust kõrvale jätta. Me oleme inimesed ja me jutustame ka kunstis enda lugusid inimese vaatepunktist. Oluline on just see ruumi jagamine, kuidas teisi objekte sinna lubada.

AH: Ma tunnen, et mul on endal ka kuklas hääl, mis ütleb, et teater on kommunikatsiooniviis, mis edastab sõnumit ühelt inimeselt teisele, aga osa minust on sellest väsinud. Ma ei saa olla ainus, kes huvitub teistest perspektiividest. Ma olen pikalt unistanud lavastusest ilma ühegi etendajata, aga see tekitaks ilmselt inimestes mõningast ebakindlust.

IS: Ilmselt selles on midagi lohutavat ja julgustavat, kui laval on ikkagi inimene. Temaga on lihtsam samastuda.

"Nanosammud – osakeste etteaste" etendub visuaalteatrifestivalil Tallinn Treff 8. ja 9. mail.