Esimesel festivalipäeval kogesid arvustajad rahvusvahelisse suurprojekti "Transport" kuuluvaid lavastusi: "Transport: Eesliinil", "Transport: Väljasõit", "Transport: Jätkulennud" ning "Transport: Koorem". Kuna festivali alustasid kirjutajad lahus, suhtlesid nad peamiselt meilitsi. 

Kontakt S. K (<skaala125@hotmail.com>) kirjutas kuupäeval N, 8. mai 2025 kell 13:57

Teema: Pildikesi Paunverest

okei, okei, tegelikult ei ole pildikesi paunverest, vaid treffilt. festival on alanud, juhuu!! ma tean küll, et sa näed neid lavastusi ise ka mingi hetk, aga juhuks, kui me kohe ei trehva, (treffa? hehehe), siis ma mõtlesin, et ma saadan oma esimesed mõtted sulle meilile. muidu unustan ise kah veel ära. 

päev on alles poole peal, aga juba on kolm lavastust transpordi-seeriast nähtud: "koorem" (sloveenia), "väljasõit" (sloveenia) ja "eesliinil" (eesti). see on iseenesest üsna huvitav: rahvusvaheline projekt, kus sloveenia lavastaja tin grabnar on kuues eri teatris ja viies riigis teinud kuus lavastust, mis omavahel stiili ja mõtte poolest haakuvad (festivalil etendub neist neli). umbes nagu miniseriaal (vähem sünge "black mirror"), aga teatris. minu meelest kõigi lavastuste keskmes on üsna lihtsad lood, mis toovad suure tragöödia või õnnetuse tagant välja inimese.

"koorem" näiteks, väga lihtsustatult öeldes, räägib ühest rekajuhist, kes teeb kliendi ja tööandja põhjustatud kiirustamise ja magamatuse tõttu maanteel suure avarii. lavastuses räägitakse veidi ka üldisemalt euroopa liidu transpordi regulatsioonidest ja töötajate õigustest, aga mulle tundus, et laias laastus proovib lavastus näidata suure süsteemi sees olevat tavalist inimest, keda need regulatsioonid peaksid kaitsma, aga siiski alt veavad. või siis "väljasõit" – loo keskmes on üks vanapaar, kes kaotab üleujutuste tõttu oma kodu ja see on siis omakorda viide kliimakatastroofile ning selle mõjule inimeste elukvaliteedile. 

"eesliinil" oli ehk kõige erinevam oma lähenemise poolest. keskmes oli sõjafotograafi roll sõjas ning nende moraalsed katsumused. põhimõtteliselt taasloodi pilte sõjakolletest ning võib-olla selle tõttu jäi lavastus mulle ka kaugeks. mul ei tekkinud empaatilist sidet ühegi tegelasega, pigem mõjutas lihtsalt nähtu kurbus ja jõhkrus. 

kuna lood ise olid lihtsalt üles ehitatud, läks peaaegu kogu tähelepanu vormile – hüperrealistlik objektiteater. väikesed inimkujud olid 3D-prinditud ning maketid (lennujaama poed, mänguautod, laohooned, rusud) väga detailsed. aa, ja fun fact, enne etenduse algust öeldi, et kõik objektid on skaalal 1:25. lugusid jutustati üsna pildilikult, kaader pandi paika ja siis kõlas taustal mingi heli (veevulin või vihmahääled, autode hääled). vahel täitis isegi heli lünkasid. nt selle asemel et väikest kujukest edasi liigutada, kõlasid hoopis sammud. trupp ise on nimetanud helitausta loojat helikujundajaks ja no üldse ei vaidlusta, aga kuna see oli nii hüperrealistlik, meenutas tulemus mõneti filmide foley-kunstniku tööd.

kusjuures etendajate käte ilmumine mikroskoopilisse maailma meenutas mulle natuke jumala kätt, mis tuli ja tõstis inimesi ühest kohast teise. publik on justkui samasugune hiiglaste kogum, kes vaatab pisikese maailma armetuid inimesi ja on nende õnnetuste pelk tunnistaja, suutmata midagi teha. ma olen üsna kindel, et ma olen näinud mõnda filmi, kus on sarnane võte (või siis videomängu, kus sa saad oma tegelasel kraest kinni haarata ja teda mujale lohistada ning ta siis protestib ja kehitab õlgu), aga mul ei tule see meelde praegu. kas sa mäletad midagi sellist?

ps! saalis oli veits jahe, seega soovitan kampsuni selga jätta. ja proovi esiritta istuda. suhe 1:25 on ikkagi päris väike.

sk

Kontakt R. J (<rohujuur@hotmail.com>) kirjutas kuupäeval N, 8. mai 2025 kell 18:16

Teema: RE: Pildikesi Paunverest

hellou

esimene päev on päris muljetavaldavalt alanud, saan täitsa nõustuda. aga no tead mind küll, nagu ikka, meeldib mulle telgitagustesse piiluda ning iga detaili kallal nokitseda – samal ajal iseendaga aru pidades, kas seda ikka on alati nii põhjalikult vaja või mitte. transpordi-seeria oli tõesti nagu teekond. kusjuures mõtisklesin peale "eesliinil" etendust (see oli kolmas etendus, mida nägin), et äkki mul ongi vaja hetkeks raamidest väljuda, kaotada loo narratiiv ning keskenduda hoopis teistele aspektidele. äkki võlu ei peitugi selles loos, mida parajasti jälgime, vaid pistab nina välja igast helist, maketist, efektist ja valgussähvatusest.

kui veidi etendajatest rääkida, siis igas "transpordi" osas oli neil mingi erinev roll??? ei teagi nüüd, kas see hoiak loosse sõltus iga lavastuse puhul lavastaja soovist või etendajate enda eripäradest. ma ei ole päris nõus, et etendajad olid kui jumala käsi. näitlejad täitsid tühimikke siiski vahetute emotsioonide väljendamisega, elasid sisse, kuid jäid siiski diskreetselt loo jutustajateks, ise sisuliselt sekkumata, kuid samas ka kohati kõrvaltegelased olles. 

"eesliinil" elasid etendajad oma loosse nii sisse, et võin vanduda, kuidas nägin ühte neist silmanurgast pisarat pühkimas. nad tundsid kaasa kõigile, kes lahinguväljal olid, andes endast parima, et mõista, mis nende sees toimuda võis. pole varem kunagi näinud seesugust keskendumist siirale empaatiale. sama tundsin ka "väljasõidu" puhul, kuid seal käis asi kuidagi… teatraalsemalt?

omg! see meeldis ka see, kuidas mart müürisepp endale neid kujukesi sujuvalt taskusse libistas. aga no see esiritta istumine, aitäh soovituse eest, mu jalg jäi pimedas etendajale ette… nii piinlik. kujutasin veel ette, et mis siis oleks saanud, kui ta oleks kogu maketiga ninali (jätku)lennanud… (tsiteerides sind: hehehe)

aga jaa, see helikujundus oli maru. ma mõtlesin terve aja, kui palju tööd nõudis audio? KUIDAS saadi kõik nii sekundi murdosa pealt paika? ja siis veel mõtlesin, KUI PALJU eeltööd vajas kujukeste pooside visualiseerimine, et neid saaks printida võimalikult minimaalselt võimalikult palju tegemas? ja mitu tundi (ha-ha KUUD) tööd see kõik üldse vajas? koostööd?

ps. ära enam kunagi "black mirrorit" võrdluseks too – see on lihtsalt alatu ja ebavõrdne võrreldavate suhtes (sest "black mirror" on lege).

pss. mul pole õrna aimugi, mis filmist või videomängust sa räägid…äkki sa mõtled seda tujurikkuja sketši? seda hiigel-ansipiga?

yours truly

R.J

Kontakt S. K (<skaala125@hotmail.com>) kirjutas kuupäeval N, 8. mai 2025 kell 22:11

Teema: RE: Pildikesi Paunverest

tere, Sõber!

vau, sa läksid nüüd nõnda süvitsi. jah, olen nõus, et sedavõrd detailne ja tehniliselt oivaline teater tekitab uudishimu selle vastu, kuidas see ikkagi töötab. ma isegi ei vabanda seepärast, et sa võtsid mu nõu kuulda ja istusid esiritta: elagu kaasav teater! see makett oleks võinud kukkuda, veel parem – ka katki minna. mõtle, milline metatasand – meie, hiiglased, jumalad, saatuse sõrmed, paneme lootusele jala ette, viskame ühe mureliku maailma vastu seina katki.

ma tahaksin eelnevalt öeldut veel täiendada sellega, et transpordi-seeria oli justkui nuku- või animafilmi tegemine. ainult et teatri eripära ja võlu on selles, et sa näed, mis toimub "kaadri taga". seda mustust, mis tekib puhtuse loomisel. kummalisel kombel aga, vähemalt "väljasõidul", polnud ka see mustus päris mustus, vaid filigraanne makettide ja prožektorite liigutamine sai omaette puhtuseks. 

hmm, see on väga huvitav, et sina ka näitlejate ilmetele ja käitumisele jõudsid tähelepanu pöörata. minu kogemuses olid elavad inimesed laval iroonilised: teatri tähtis ja hinnatud elusosa muutus mehhanismiks, mis liigutab mikroskoopilist elutut. tahaks teada, kuidas selliste etenduste mängimine psüühikale mõjub. eriti selliste nagu "jätkulennud", kus loo jooksul ei räägitud ühtki sõna. eks see ole üks kiht näitlejameisterlikkusest.

ma tahaks sulle pikemalt vastata ja sinuga kaasagi mõelda, aga ma olen liiga väsinud. pikk päev on seljataga ja kolm veel pikemat ees. kusjuures, ERITI väsisin ma ära transpordi-seeria ajal. lihtsalt see ääretu keskendumisvõime, mida on vaja, et jälgida pisikest maailma. nii kui pilgu ära pöörad, oled silmast lasknud tegelase positsioonivahetuse või maavärina. usutavasti seepärast päriselus ei jaksagi kogu aeg kõigile detailidele tähelepanu pühendada – väsiks ära. kurvaks ja halvaks muutub see siis, kui detailide mittemärkamisse kaob kogu maailm – nagu nois väikesemõõdulistes lavaruumides. kahju kohe, et ka meie täismõõdus maailmas on see süvenemas.

aga olgu – las need mõtted hõljugu, vormugu, haihtugu. täna peol muljetada ja suunda mudida ei jaksa, lähen puhkama, et kõigil järgmistel päevadel astuda lisaks saalidele vestlustesse. sest vähemalt senini on iga etenduse lõpus kutsutud kõiki lavalauda (sic! mitte -laudu) uudistama ja küsimusi küsima – lahe lisandus, mis eestis on haruldus.

homseni!

sk