Tallinn Treffi festivalipäevik #4: Vähem on rohkem

Rahvusvahelise visuaalteatrifestivali Tallinn Treff viimane päev 11. mai tähendas kajastustiimi jaoks nelja monolavastuse vaatamist. Seetõttu otsustasime viimaseks sissekandeks jäädvustada hoopis meie triloogi. Arutasime lavastusi "Beebi Tyleri show", "Valgustatud", "Vaatemängumasin" ja "Terror".
Eleriin: Treffil oli mitu lavastust, mis algasid lava ülesseadmisega või mingite mehhanismide näitamisega. Midagi ei püütud varjata, vaid kõik oli publikule näha. Näiteks "Vaatemängumasinas" tuli etendaja lavale ja hakkas "mikrofone" paika tõstma. Nali seejuures oli see, et need asjad, mida ta mikrofonistatiivide külge pani ja mis tõesti nägid välja nagu mikrofonid, olid taskulambid. Seepärast oli oluline, et ta teeks seda aeglaselt ja täpselt, et nali ja efekt oleks suurem. Naljakas oli see neile, kes veel mäletasid, et ta taskulampe mikrofonidena kasutas (koputas mikrofonidesse, ütles uno-dos-tres jne).
Karmen: See tundub olevat viis publiku tähelepanu haaramiseks. Kõigepealt koondatakse tähelepanu, et siis, kui "päris asi" pihta hakkab, oleks publik mõttega kohal.
Maria: Samal ajal võib see mõjuda ka väsitavalt või just mõtteid hajutada, näiteks laste puhul. Tollel "Vaatemängumasina" etendusel olid saalis valdavalt lapsed, kes esimesed kümme minutit jaksasid etendaja liikumist ja mikrofonide sättimist jälgida, aga siis muutusid rahutuks ja kui etenduse sisuosa algas, turnisid juba toolidel ringi ja mängisid oma leludega.
Eleriin: Sellel etendusel, kus mina käisin, jõudsid lapsed pärast mõningast vähkremist tagasi lavaruumi: kui toss valgusvihus hõljus, siis tõstsid nad käed ja liigutasid neid samas rütmis.
Karmen: Kindlasti aitas kaasa ka see, et ruum oli pimedam ja seega müstilisem.

Eleriin: Lavastuse avaliku ülesseadmise mõju oleneb kindlasti ka sellest, kas näed seda võtet esimest korda või oled näiteks kolme päeva jooksul vähemalt korra näinud. Nii tundsin ma näiteks, et festivali neljanda päeva etendusel pole see enam nii efektne kui esimesel (nt "Tsirkus Epidermise" uute stseenide ülesehitamine mõjus lahedalt). Muidugi oleneb ka, mida selles ettevalmistavas osas tehakse – näiteks lavastus "Valgustatud" oligi lõpuks asjade liigutamine ühest kohas teise. Seal säilitas pinge ja uudishimu see, et etendaja otsis ideaalselt lõpptulemust ja publik ootas selle leidmist. Muidugi oli see lavastus sügavamõttelise ja ühiskonnakriitilise absurditeatri tipp. Pole vaja Beckettit või Ionescot.
Karmen: Ma pole kindel, kas see on aus võrdlus, sest lavastuses "Valgustatud" oli nn asjade liigutamine põhimõtteliselt kogu asja iva. Võrdsem oleks esile tuua siin "Nanosamme". Sarnaselt "Vaatemängumasinaga" oli selle osa funktsioon selgitada ja aeglaselt näidata, kuidas miski töötab, et hilisem vau-efekt oleks suurem. Oli väga tähtis, et publikule näidataks lavastuse toimemehhanisme. Kui ekraanil näidatakse mikroskoobi pilti, kus kujutatud osakesed on muidu paigal, aga võbelevad siis, kui etendaja mikrofoni laulab või pingpongipalli põrgatab, saab publikule selgeks, et vastav osake liigub heli tõttu. Või kui etendaja keerab nuppu, kõlarid hakkavad vilisema ja osake võnkuma, tekitab järelikult ka energiaväli mingisuguse liikumise. Kui "Nanosammudes" pandi tümm käima ja ekraanil nägi osakeste reivi, haaras see täielikult kaasa ja pani mõtlema, mis kõik inimesele nähtamatuks jääb.
Eleriin: Jah, mõelda vaid, et sellise efekti tekitasid väga vähesed vahendid. "Nanosammudes" (ilmselt küll üsna kallis) laboritehnika, "Tsirkus Epidermises" ja "Beebi Tyleri show's" etendaja käed ja nuku pea, "Vaatemängumasinas" peeglid ja taskulambid ning "Valgustatus" tarbeesemed. Selleks, et lavastus paneks mõtlema, ahhetama või jääks meelde, pole vaja suurejoonelist lavakujundust. Festivalil nähtud lavastuste võluva lihtsuse ja veenva sisu kombinatsioon pani ka mõtlema, kui sageli ikkagi varjatakse sisutühjus võimsa lavakujunduse sisse.
Maria: Aga peatuks korraks äsjamainitud "Beebi Tyleri show'l"? See oli "Tsirkus Epidermise" kogupereversioon: etendaja ja suurem osa sketše olid samad, aga polnud rääkivaid nukk-käsi ehk MC-d ja frivoolsust. Kuna polnud MC-d, puudusid ka mõned eriti toredad stseenid, näiteks vistrike-räpp ja suhtlemine festivali kunstilise juhi Leino Reiga. Selle asemel oli üks vahva sinine plastiliinikera, kellele lapsed said pliiatsiga silmad ja suu sisse vajutada.
Eleriin: Jaa, nende versioonide sarnasus ning see, et täpselt samade naljade üle naersid nii lapsed kui ka täiskasvanud, tõestab väga hästi seda, et lastele lavastuste tegemine ei erine pea üldse täiskasvanutele mängimist ja nii on totter pidada arutelusid teemal "mis on noore vaataja teater" või "mida võib lastele mängida". Kui oled nutikas teatritegija, kes alati austab oma publikut, olenemata nende vanusest, on tulemuseks aus, huvitav ja mõttekas teater.
Maria: Teisalt mina tundsin, et oleksin tahtnud neid lavastusi vastupidises järjekorras näha: esiteks "Beebi Tyleri show" ja teiseks "Tsirkus Epidermis". Nii oleksin esmalt beebi Tyleri ja sketšidega tuttavaks saanud ja seejärel näinud, kuidas sketšide järjestamine kabareeks täiendab materjali, mitte ei pisenda seda. Praegu jäi "Beebi Tyleri show" minu jaoks lavastuseks, kust on palju tähenduslikku ja vaimukat ära võetud.

Eleriin: Tõsi, ma polnudki nii mõelnud, aga saan täiesti aru, mida sa silmas pead. Ma küll hirnusin mõlemal etendusel, aga sellega olen nõus, et MC kommentaarid ja kabareelik ülesehitus võimendas sketšide humoorikust. Neis versioonides veel erines see, et "Beebi Tyleri show's" suhtles etendaja lastega enne etenduse algust ja alustas etendust nendega koos. "Tsirkus Epidermises" aga kaasas etendaja publikut lavastuse lõpus – kutsus kaks inimest publikust lavale ja kasutas neid "lavana".
Maria: Ka "Terroris" seisis etendaja publiku kogunemise ajal lava ees ja jalutas ringi.
Karmen: "Terroris" jäi seismise ja piidlemise funktsioon pisut hägusaks, aga võib-olla see läheb kokku selle n-ö ettevalmistava osaga. Ehk mingite riikide teatrikultuuris on tavaks etenduse alguseks publikuga kontakt saavutada, mitte lihtsalt võõrana lavale ilmuda ja etenduse lõpus midagi ütlemata lahkuda. Näiteks "Beebi Tyleri show's" suhtles etendaja enne etenduse algust lastega ja alustas etendust koos nendega. Samuti jäi(d) absoluutselt kõikide välislavastuste etenduste lõpus etendaja(d) lavale, tänasid publikut ja kutsusid nukke vaatama või küsimusi küsima. Nii äge!
Maria: Kusjuures ma ootasin millegipärast, et "Terrori" etendaja alguses karjuks või teeks midagi, mis ehmatab, aga ta lihtsalt seisis ja vaatas ringi. Lavastus üldiselt ei olnud väga õnnestunud. Isegi tundus, et selles nukulavastuses on nukk üleliigne. Tervik oleks palju paremini mõjunud, kui nukku poleks olnud. Nukul iseenesest oli potentsiaali, pealkirjal oli väga palju potentsiaali (see mu kõrged ootused ka seadis), aga potentsiaal ei realiseerunud. Minu arust polnud lavastusel ka mingeid tasandeid ega vahelduvust: etendaja karjus, siis karjus natuke teistmoodi ja jälle karjus. Midagi olulist oli puudu.
Eleriin: Ma nõustun sinuga, ka minu arvates jäi see lahjaks ja potentsiaal ei realiseerunud. Ma mõtlesin, et kui laval oleks olnud näiteks etenduskunstnik või tantsija, kellel on vägev grimm ja rõvedust tekitav kostüüm ning kes valdaks suurepäraselt oma keha, siis ma oleksin kindlasti oma kohal istudes värisenud. Samuti mõjuks see inimene päriselt ähvardavalt ja saaks publikus ebamugavust tekitada ja terrorit rakendada. Seda saab ka nukk teha, olen selliseid lavastusi näinud, aga siin tundus nukk täiesti ohutu. Kusjuures, minu "Terrori" kogemuse võtab hästi kokku see, et mu mõlemal käel istusid neiud, kes terve etenduse jõid rahulikult topsist kohvi. Ilmselt ütleb see minu kui inimese kohta rohkem kui selle lavastuse kohta, aga mul oli täiesti ükskõik, et keegi oli laval agoonias ja karjus lakkamatult.

Karmen: Vaat kui huvitav, festivali lõppu natuke intriigi kah. Mina pole teiega üldse nõus. Ma saan aru, kuidas see pealkiri võis teis tekitada suuri ootusi ja ma ei ütleks, et lavastuses midagi transgressiivset oli, aga mul oli võrdlemisi ebamugav olla terve aja. Mõtlesin omajagu sellele, mis on nuku ning etendaja vaheline suhe – kas nad on ühe terviku kaks osa, kas üks kontrollib teist? Kas siis, kui see nukk silmad sai, sattus ta üldse maailma, mida ta näha tahtis? Kuklas hakkas mul mingil põhjusel "Faust" kumisema ja lavastus meenutas mulle mõnda Johhan Rosenbergi lavastust. Võimalik, et veidi väiksem saal oleks tulnud kasuks. Mõtlesin ka sellele, et mis siis, kui seda lavastust oleks hoopis karavanis mängitud. Minu meelest oli "Terrori" teistsugune atmosfäär festivalile tarvilik lisand.
Toimetaja: Kaspar Viilup