Täna nägin ma esimest korda enda osakesi liikumas. Pisikesi kehi suurte kehade sees. Nad olid rahutud. Ümarad. Õrnade piirjoontega, peaaegu läbipaistvad. Nad tiirlesid suure paugu eel kuskil avakosmoses. Nad olid üksteist otsinud, kogunenud ja kasvanud selleks massiks, mis olen mina. Lasin neil laieneda kaugemale enda tavalistest piirjoontest, seguneda pimeda saali õhuga ja võnkuda sealt mikroskoobi alla.

Lääts meie silmas pöörab maailma pahupidi. Aju õpib pöörama seda nii- ja naapidi, õpib muutma vaadeldavat keha millekski, mis see pole või millekski, mis see püüab olla. Lääts näitas mulle, kuidas ma tegelikult liigun, millest ma koosnen. Milline elu ja energia meis on! Osakesed tantsivad – ekraanil ja minu sees. Oh kestaks see pidu igavesti! Aga kestabki ju? Kui tuju on kehv, siis mõtle, et osakesed möllavad vahetpidamata ringi. Ole nagu nemad! Kui on müra, laul, bass või krõbin, siis tantsi. Ära tardu. Tantsin ja maailm ongi minu.

Ma tundsin osakeste rõõmu ja igatsusvalu, kui Pomelo lont tervitas rõõmuhõiskega maailma. Viivuks lendlesid osakesed kui võililleebemed ja seejärel tulid mu juurde tagasi, lastes liugu rikkalike helilainete peal. Tundsin, kuidas osakesed ühinesid teiste mu ümber hõljuvate osakestega ning vabanesid rõõmsalt maailma. Naastes olid nad läbinud terve aasta, kevadest kevadeni. Kui mina olen enda osakeste summa ja rohkemgi veel, olen ka ise kevade võrra rikkam.

Ma tundsin, kuidas osakesed kogunesid raskuseks minu silmalaugudel pimedas saalis. Kas me kunagi üldse vaatame tühjusse? Alati väreleb kuskil mõni prooton või rändab elektron, alati tekib kuhugi kujutis. Võin vanduda, et tühjust saab käega katsuda. Käega. Katsuda.

Käed ütlevad inimese kohta palju: millised on küüned, kui tugev käepigistus ja kui kare nahk. Näita oma käsi ja ma ütlen, kes sa oled. Käsi loob kunsti: maalib, filmib, trükib klaviatuuril. Käsi ise on kunst: sõrmede erinev pikkus, käeseljal paistvad veenid ja peopesas peituvad elujooned. Näita oma kätt ja ma ütlen, mis elu toob. 

Keha nõjatub paremale, sest vasakul istub võõras keha. Võõrkeha. Keha võngub ja võbeleb, sest see pole päeva esimene istumine. 

Ma tundsin osakesi oma kätes väänamas näppe, silmi ja suud. Neil oli himu tsirkust teha, nalja visata, elustada laual mu ees terve kabaree. Mu sõrmed said hammasteks, koeraks, teiseks koeraks, meela näoga beebi kehaks. Nad ahvatlesid häbitult ja häbenematult. Oh kui imeilusad te olete! Nad joobusid ühise naeru võimust ning moodustasid hetkeks kaitsva epidermise saali ümber. Sel hetkel oli naer võitmatu, tervendav ja vaba. Mulle meeldib kui osatakse nalja teha. Veel rohkem meeldib kui osatakse enda üle naerda. 

Naeratan ja vaatan oma käsi. Aitäh, et teie abiga tunnen ma oma vererõhku, südametukseid ja teist inimest. Aitäh, et tänu teile tunnen, et olen elus.

Aga mis siis kui ühel hetkel valgus ei olegi enam päris see, mis ta alati on olnud. Kaks varju joovad teed. Teetass libiseb käest ja jookseb ära. Naeran ja löön käsi kokku.

Inimesed, nagu osakesedki, mõjutavad üksteist. Me tajume olematut, näeme nägematut. Saame osa(kesteks) ja põrkume, reageerime ning lihtsalt oleme. Ajame oma asja tihke massi sees. Me oleme alati olemas, alati hõljumas. Astun õue. Väljas paistab päike. Tõstan oma käe ja vaatan varju. Lehvitan endale. Tõstan teise käe ja lehvitan esimesele käele. Hüppan üle oma varju ja astun kodu poole. See vist ongi enesearmastus.