Eva Koffi kolmas romaan viib lugeja 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Tartusse – Fortuuna uulitsale, vinavatesse rentslitesse, kevadeti üle kallaste tõusva Emajõe äärde, Ülejõe inimeste ja lojuste juurde. "Õhuskõndija" on kahe noore naise, Nora ja Magdalena iseendaks kasvamise lugu. See on lugu sisemisest ja välisest julgusest, lugude ja kujutluse väest, iseolemise vabadusest, mis tuleb enesele välja võidelda. Armastusest, selle muutumisest ja ammendamatusest. 

Varem on Koff kirjutanud ka näidendeid ja lasteraamatuid, aga lastekirjaniku tiitlit ta enam omaks ei tahaks võtta. "Ma arvan, et see lastekirjaniku tiitel on nüüd juba minevikku jäänud. Ma ise tunnen ka, et pole päris kaua lastele kirjutanud või lastele kirjutamisest isegi mõelnud. Enam seda vist ei öelda, aga kuna ma avaldan suhteliselt harva, siis ma üldse ei tea, kas mul on enam mingit mainet või kuidas mind üldse teatakse. Kõigi kolme romaani vahele jäi ka neli aastat," selgitas Koff.

Koff suhtub austusega naiskirjaniku tiitlisse, aga leiab, et enam ei ole põhjust ka seda eraldi välja tuua. "Olen ise ka märganud, kui palju imetlusväärselt häid naiskirjanikke on viimasel ajal esile kerkinud. Mul oli äsja kogemus olla Tuglase novellipreemia žüriis, ja kui me žüriiga kuus nominenti välja valisime, märkasime, et viis neist olid naised ja ainult üks mees. See ei olnud kuidagi seotud sellega, et oleksime naisi teise pilguga vaadanud – need olid lihtsalt niivõrd head novellid. Ka kaks võidunovelli tulid just nimelt naistelt. Tundub, et praegu on käimas tugev naiskirjanduse laine. Ma arvan, et see on muutumas täiesti tavaliseks, nii et me ei pea enam isegi eraldi välja tooma, et tegemist on naiskirjanikuga. Eestis on lihtsalt niivõrd palju tugevaid kirjanikke, kes juhtumisi on ka naised," tõdes Koff.

"Aga see, et me veel eraldi naiskirjanikest räägime, on siiski mõistetav, sest selja taga on väga pikk periood, kus naised ei saanud mitmeid sajandeid kirjanduses väga palju pildile. See on veel midagi suhteliselt värsket, aga ma arvan, et see on muutumas," lisas ta.

Nagu esimese romaani, nii ka kolmanda puhul on Koff saanud inspiratsiooni oma esiemadelt. "Mõnes mõttes võib öelda, et "Õhuskõndija" on justkui esimest romaanist "Sinine mägi" välja kasvanud. Sellepärast, et romaanile impulsi andja, minu vana-vanatädi Emilie, on tegelikult ka "Sinises mäes" sees, ühe osaga oma elust või mõnede aspektidega. Tundus aga, et "Sinises mäes" jäi temast midagi kirjutamata. Nii sündiski temast uus tegelane. Ma ei saa öelda, et "Õhuskõndija" Magda oleks sama tegelane, mis "Sinise mäe" tegelane, aga nad on võib-olla mingis mõttes sama puu oksad või sama puu vili – kui nii võib öelda," selgitas Koff.

"Need romaanid on omavahel seotud, aga teemad on minu jaoks erinevad. "Sinine mägi" räägib suures osas 1990. aastatest ja kõrvutab sellega 20. sajandi algust, aga Õhuskõndija tegevus toimub tervikuna enne Esimest maailmasõda.

Tugevalt ajaloo poole tõmbavad Koffi valged laigud, mis sinna jäänud on. "Meil on mingid väikesed märgid – mõned fotod, mõni mälestuslugu, vanaema räägitud lood, vana tool, vana laud – ja see ongi kõik, mis meil on. Aga niivõrd palju on teadmata. Ja ma arvan, et just see teadmatus paneb fantaasia ja kujutlusvõime tööle – sa tahaksid teada, tahaksid tagasi minna sinna aega ja tunnetada, kuidas need inimesed elasid. Ainus võimalus seda aega taaselustada ongi see läbi kirjutada. Müstika ja saladus, soov täita valgeid laike – see on võib-olla üks põhjus, miks ajalukku minna," sõnas Koff ning lisas, et teda võlub ka kirjutamine inimestest, kes elasid ilma interneti ja telefonita, kes ei teadnud, mida 20. sajand veel neile toob.

"Mingit pretensiooni mul ei ole, et ma oleksin ajaloolane või et ma räägiksin, kuidas asjad tegelikult olid. Kirjandus on ikkagi eelkõige illusiooni loomine. Mina loon ühe võimaluse, kuidas see võis olla – ja see on alati illusioon, kujutlus," märkis Koff.

"Kuigi kui mõelda tänapäeva kirjutamise peale, siis ega me tänapäeva inimestestki ei tea kõike. Ka tänapäeva inimese sisemaailm on täis saladusi ja valgeid laike, kui sinna süvitsi minna. Näiteks minu "Kirgas uni" on kaasaegne romaan, räägib praegustest inimestest ja nende tunnetest ja otsingutest. Sealgi, tegelasega tegeledes, tabab sind lõpuks see sama saladuslikkus," tõdes kirjanik.

Värske romaanis üheks motiiviks on inimese soov tõusta kõrgemale, kas siis sõna otseses mõttes lennates või kujundlikumalt. "Kui sellest ajastust kirjutada, siis tol ajal olid esimesed lennumasinad ja esimesed pürgimised õhku sellele ajastule väga omane teema. See oli nende jaoks võib-olla samasugune uus ja tundmatu ala nagu meie praegu mõtleme tehisintellekti peale – kuhu see meid viib ja mida sellega teha saab. Prooviti õhku tõusta kas kuumaõhupallidega või ise ehitatud tiibadega – näiteks kinnitati suured tiivad seljale ja joosti mäest alla, püüdes natukene õhus püsida.," selgitas Koff.

Õhkutõusmise on teema on seotud ka lennuhirmuga, mida Koff viimased 25 aastat põdenud on. "See kontrollimatuse tunne, kui oled õhus ja sul enam ei ole neid tavapäraseid pidepunkte, tekitab minus hirmu. Muidugi, mida rohkem ma lendan, seda paremaks see läheb ja seda vähem on ka hirmu. Ta ei ole enam selline foobia, et ma üldse lennukisse ei istuks – nii hull see asi ei ole. Aga see seotus selle mõttega, kas ma lasen end vabaks ja annan oma saatuse piloodi, tehnika ja olude kätte, või üritan kogu aeg kõike kontrollida ja elada hästi turvaliselt – see on olemas," rääkis ta.

"See on ka julguse teema: elamise julgus ja teatud mõttes ka surmaga leppimine. Mõistmine, et kui midagi juhtub, siis juhtub – ja surmaga tuleb nagunii kord leppida. Sisemise ja välimise julguse teemaga seoses jõudsidki lendamise ja lennukite motiivid ka romaani. "Õhuskõndijas" on kaks peategelast, kellest üks on riskialtim, väga südikas ja julge. Teine liigub julgelt oma sisemaailmades liikudes ja viibides. Nii et, jah, need küsimused – mis on üldse julgus, mis on vabaks laskmine, mis on usaldus, millal riskida ja millal mitte – on mulle kõik tähtsad teemad," sõnas Koff.