Sa oled HÕFF-i vedanud nüüd alates 2019. aastast?

Jah, juhina küll, aga seotud olen HÕFFiga alates 2006. aastast, kui olin programmi koordinaator. Enne mind olid juhtideks ja kujundasid HÕFFi nägu Sten Saluveer, Maria Reinup ja Martin Ruus.

Kui palju sa enne seda, kui HÕFF-iga aktiivselt tegelema hakkasid, õudusfilme vaatasid?

Ütleme nii, et enne 2006. aastast, kui ma programmi koostama, koordineerima ja filme valima hakkasin, ei saanud ma ennast kuidagi pidada õudusfilmifriigiks või suureks õudusfilmide vaatajaks. Tol ajal polnud õudusfilm minu ja ilmselt ka paljude teiste jaoks kõige sõbralikum žanr. Ega ma neid väga hea meelega ei vaadanud.

Samas mul oli kogu aeg tunne sees, just tänu vanadele saksa ekspressionistlikele tummfilmidele nagu "Nosferatu", "Dr. Caligari kabinet" ja paljudele teistele, et tegelikult sellised kummastava atmosfääriga õõvafilmid mulle meeldivad ja lähevad korda. Ma ei olnud sellele žanrile väga tõsiselt keskendunud ja mõelnud, seega HÕFF oli suur põhjus, miks ma hakkasin õudusfilme lähemalt uurima, vaatama ja mõtisklema, mis teeb ühest heast õudusfilmist tõeliselt hea ning ka seda, mis on halvad õudusfilmid. Ega ma selle ajani ei teadnud suuremat üldse sellest, mida tähendab B-film või trash'i-klassika. Kõik need õudusfilmide maailmale omased mõisted asjad, millega ma nüüd ligi 20 aastat olen tegelenud, olid toona veel üsna võõrad mõisted.

Seega jah, HÕFF on teinud minust suure õudusfilmide sõbra, austaja ja hindaja.

Ehk siis nüüd on ikkagi seis see, et kui sa mingi hetk enam HÕFF-i tegema ei peaks, siis sa vaataksid ikkagi õudusfilme?

Ma arvan, et see pisik on mulle sisse jäänud küll, sest kui ma vaatan kinokava, kus on valida keskpärase õudusfilmi või keskpärase Ameerika armastusfilmi ja draama vahel, siis ma valin pigem õuduka. Kuigi ma ei taha keskpärast filmi vaadata, siis sellel skaalal eelistan ma õudusfilmi, trillerit või muud müstilist filmi.

Ütlesid, et oled selle tööga aru saanud, milline on hea ja halb õudusfilm. Halba õudusfilmi on hästi palju, aga kui sa üritaksid öelda, siis mis on hea õudusfilmi saladus?

Ma alustaksin ikkagi sellest, mis on halb film, sest selleks sai loodud ka HÕFF-i halva õudusfilmi auhind Nüri Kirves. Halb õudusfilm on tõsiselt nüri, sa ei saa aru sellest, miks see film üldse tehtud on ja ta ei paku sulle mitte ühtegi emotsiooni peale selle, et sa lähed tülgastununa saalist välja või lahkud teleka eest. Ta löökski nagu nüri kirvega pähe, on valus, aga ei tapa, lihtsalt loll tunne jääb sisse. See on halva filmi tunnus, kui ühtki positiivset emotsiooni ei teki.

Hea õudusfilmi puhul oleks asjad just vastupidi. Pole vahet, mis žanris film on tehtud, hea film lihtsalt jätab sulle hea emotsiooni ja pole kahju filmile kulutatud ajast.

Aga kas hea õudusfilm peab õudne olema?

Omaette õudne film ei ole minu jaoks kunagi saavutus. Mulle meeldib õudusesse siseneda üldse rahulikuma atmosfääriga filmi kaudu. Väga paljud vihkavad aeglase atmosfääriga õudusfilme, mina ei vihka. Mulle meeldib väga end aeglaselt sisse süüa filmi, mis tund aega kerib ja kerib ning siis hakkavad juhtuma asjad, mida loetakse õuduseks.

Tihti selliseid filme paljud ei nimeta õudukatest, aga see, kus rahulikuma filmi varjus hakkab õudus ennast ilmutama, on minu jaoks parem õudus kui see, mis paneb sul esimestel minutitel kirvega otsa ette. See on minu jaoks hea õudusfilmi tunnus.

Praegu on HÕFF-i aeg, kui sa saad tõesti vaadata palju õudusfilme, aga suur osa aastast vaatad sa ka PÖFF-i jaoks filme ja siis jõuab sinu lauale palju vähem õudukaid. Kas see HÕFF-iga tegelemise aeg on kuidagi mõnusam või lõõgastavam?

Kusjuures ma tunnen tõmmet õudusfilmide poole just siis, kui mul ei ole selget eesmärki valida õudusfilme, vaid just n-ö tavalisi filme. Muidugi olen ka mina teatud ajahetkedel õudukatest väsinud ja tahaks näha midagi hoopis teistsugust, aga siiski võiksid need pakkuda midagi müstilist, seikluslikku või põnevust. Näiteks mingid suvalised krimi- või ajaloosarjad pakuvad siis head vaheldust. Aitavad sind tagasi ree peale.

PÖFFi programmi koostamine koos kolleegidega aitab tegelikult kaasa mõistmisele, mis toimub filmimaailmas üleüldiselt, mitte ainult õudusfilmi maailmas. Mõnikord tuleb vaadata metsikult palju filme erinevatest žanritest, sh ka draamafilmidest, et aru saada, miks mõni film on hea ja mõni mitte hea. Oma janu žanrifilmide vastu saan ma siis kustutada näiteks ka PÖFFi ühe alaprogrammi "Öised värinad" valikuid tehes, mis pakub väikest aga see eest kvaliteetset ülevaadet kõigest sellest, mis viimase aasta jooksul on tehtud žanrifilmide universumis.

Sa oled algusest saadik olnud HÕFF-i juures. Miks see HÕFF kunagi loodud sai? Miks oli tunne, et oleks vaja õudusfilmifestivali?

Siin peaks rohkem PÖFF-i juht Tiina Lokk ütlema, kes selle algidee koos Marek Reinaasiga andis. Mina oskan nii palju öelda, et Haapsalu oli väike suvituslinn, kus oli puudu HÕFF-i taolisest üritusest – just väljaspool suvehooaega. PÖFF oli toona märksa väiksem ning rääkides hiljuti Tiina Lokiga nendest aastatest, kui HÕFF ja ka Tartuff samal ajal alustasid, siis neil aegadel tundus see üsna loogiline, et sügisese suure PÖFFi kõrvale mahuvad veel kevadine õõvafestival Haapsalus ja suvine armastusfilmide festival Tartus. Ka iganädalane Kumu dokumentaal koostöös Kumu muuseumiga sündis just 2006. aastal. Kuna kõik festivalid on endiselt elus ka 20 aastat hiljem, siis tundus, et tegime õige sammu.

Miks HÕFF sündis just Haapsalus, siis üheks põhjuseks oli just see Haapsalu linna kuvand – rahulik suvituslinn, kus väga palju ei juhtu. Vähemasti toona ei juhtunud. Mõeldes aga Haapsalu Valge Daami kuvandile ja sellele, et saime linna poolt hea tagasiside ja toetuse, saigi see samm tehtud. Kas see oli ainuõige samm? Muidugi võib pikalt teoretiseerida, kas HÕFFi jaoks ei oleks mõni teine linn olnud parem koht, kus oleks ehk ka rohkem publikut taolistele filmidele. Aga jätame praegu selle. 

Eks see ole ju samuti omaette eesmärk, et saada Haapsalu publikut kinno. Kui sina käid ka HÕFF-il, siis näed seal tartlasi ja tallinlasi, oma sõpru ja tuttavad, ma ei tea, kui palju sa seal Haapsalu inimesi kohtad, aga see töö käib pidevalt, et Haapsalu inimene tuleks ja leiaks ka selle festivali oma koduhoovist üles.

Kas Haapsalu külastajate hulk on pidevalt kasvanud?

Ikka on kasvanud, aga seda, kui palju ta on kasvanud, ei tea täpselt, sest me pole väga suurt analüütilist uuringut teinud. Just tänu koostööle koolide ja kohalike asutustega rühmadega on see kindlasti kasvanud. Eriti hea meel on selle üle, et noored on käima hakanud - seda on silmaga näha.

Kas Haapsalu publiku püüdmiseks sa paned ka spetsiaalselt mingid filmid sinna kavva? Mingid filmid on Tallinna inimeste püüdmiseks, mingid Haapsalu publikule?

Me peame mõtlema natukenegi perekesksemalt, et Haapsalu noored ja perekonnad tuleksid festivalile ja keegi ei hakkaks kartma, et see on ainult mingi friigipidu. Ehk siis pehmemad fantaasiafilmid on Haapsalu inimeste jaoks kõige sobilikumad. Kui nendega harjutakse, siis nähakse, et HÕFFil jagub vaatamist kõigile ja nii see asi läheb. Me tahaks alati rõhutada seda, et HÕFF pole ainult õudusfilmide festival – see on õudus- ja fantaasiafilmide festival. Selle nime teist poolt kiputakse kogu aeg unustama. 

Halbu õudusfilme on meil kinolevis endiselt üsna palju, kas sulle tundub, et selles valguses on HÕFF-i üha rohkem vaja?

Ma tahaks loota küll. Õudusfilmi armastatakse materdada igasuguste sõnadega: miks neid vaja on, kellele neid vaja on, miks neid nii palju on. Mul on alati tunne, et selles ongi süüdi filmide tohutu kvantiteet, neid on ka Eesti kinolevis liiga palju ja inimesed satuvad lihtsalt kasvõi poolkogemata neid vaatama, pettuvad ja juba ongi õudusfilm saanud märgi külge, et see on midagi halba.

Ma püüan seista selle eest, et õudusfilm ei ole värdžanr, mida peab jälestama. Kindlasti mitte, õudusfilm on üks filmižanritest, mis elab läbi muutuseid, mis paljudele ei meeldi, aga selles žanris pulbitseb elujõud ja aeg-ajalt tuleb õudusfilmižanris ka tõeliseid pärle.

Mäletan hästi näiteks mõned aastat tagasi oma vaimustust sellise filmi suhtes nagu Ari Asteri "Pärilik", mis taastas minus usu uue ajastu õudusfilmidesse.

Ma arvan ka, et kui räägime 21. sajandi olulisematest režissööridest, siis me jõuame ka Ari Asteri ja Jordan Peele'ini.

Jah, aga ega neid väga palju ei ole. Me pole kindlasti sealmaal, kus oli žanrimaailm 1980. aastatel, kui iga nädal tuli kinodes mingi film, mida tänapäeval loetakse klassikaks. Praegu see olukord kindlasti nii kiita ei ole ning see ongi ühe programmitegija ning festivalikorraldaja võlu ja valu, sest filme on küll palju, aga ega valikuid nii palju ei ole. Selleks, et need pärlid leida, pead sa hoopis rohkem tööd tegema, mis samas ongi väärtus omaette.

Ma ütlen, et õudusfilmidel on olnud nii paremaid kui halvemaid aegu kui praegu. Mul on näiteks väga hea meel, et "Mootorsaed laulsid" on teinud eduka festivaliaasta.

Tahtsingi öelda, et õudusfilmil on ehk olnud paremaid ja halvemaid aegu, aga Eesti žanrifilmil ei ole olnud kunagi nii häid aegu kui praegu.

See on tõsi, kui ikkagi sul tuleb aastas mitu žanrifilme, millest kaks kolmandikku on tublid tööd, mis teevad ilma nii siin kui välismaal, siis pole olukord üldse nii halb. See annab ainult lootust ja usku, et mõne aasta pärast pulbitseb siin sama elav žanrimaailma elu kui meie naabrite juures, kus neid filme tehakse märksa rohkem.

Eestlased on olnud kuidagi tagasihoidlikud žanrifilmide osas ja alles nüüd hakatakse neid tegema.

Mis sa arvad, miks Eesti film alles nüüd žanrikinoni jõudis? Muidugi tahaks öelda, et osalt tänu HÕFF-ile, sest "Mootorsaed laulsid" ja minu hinnangul Eesti parim õudusfilm "Karv" on otseselt seotud teie festivaliga.

HÕFF on üks asi, sest kes siis ikka oma pead paitab kui mitte ise, aga ma arvan, et meie üleüldine filmitegemise kultuur ei ole nii sügav, meie õudusfilmidele orienteeritud kommuun on väiksem kui Soomes, Rootsis või ka mujal Euroopas, need on asjad, mis arenevad pikkamööda ja neid tulemusi ei näegi kohe, aga mul on tunne, et nüüd on hetk käes, kus me hakkame midagi suurt kohe-kohe varsti nägema.

Ent ära unusta seda, mida ma loen küll väikeseks HÕFF-i teeneks: see on Eesti sõltumatute filmide pealetulek, näiteks "Õiglus 3", mis esilinastub HÕFF-il. See on tugeva maamärgiga teos, mida kõik ootavad, aga tegemist on puhta amatöörfilmiga, ent selle triloogia looja Toomas Aria on oma isiksusega loonud sellest kõva brändi. Ma olen alati olnud selliste filmide pooldaja, kui puhas amatöör teeb oma filmi ihu ja hingega, ilma igasuguse eelarve ja rahata. Tihti on see tulemus parem kui mõnel suurema eelarvega filmil… Nendes filmides on armastust žanri vastu.

Ma loodan, et selliseid Toomas Aria taoliseid tegijaid tuleb veel, HÕFF-il on alati suur rõõm neid esitleda ja oleks veel suurem rõõm, kui nad saaksid meilt tiivad selga ja teised lähiregioonis näeksid ka, et Eestis ikkagi tehakse filme.

Üks asi on see, mis Eestis toimub, aga sa oled ka laiemalt väga palju õudusfilme vaadanud, kas on mingid trendid, mis praegu on eriti tugevalt esil?

See on natuke keeruline küsimus, sest sellele oleks olnud palju lihtsam vastata 1960. aastate kosmoseajastul, siis oli selge, et trend oli UFO-filmidel, kuna inimesed reaalselt olid hirmunud, mis võib sealt ülevalt tulla.

Mõni aasta tagasi olid koroonafilmid.

Aga see koroona ei püsinud üldse kaua ja need filmid ei elanud kauem kui koroona.

Ega ma ei ole kuigi originaalne, kui ma ütlen, et sõjaõudused ja muud halvad igapäevauudised on see, millega saab praegu inimesi hirmutada, võib öelda, et inimene ise on kõige hirmsam olend, millega saab teisi hirmutada.

Rääkisid enne, et sulle lähevad korda just aeglasemad õudusfilmid, aga kas on siiani mõni õudusfilmide nurgatagune, kuhu sa ei taha ikka veel minna? Mõni asi, mis pole sinu veregrupp?

Noh snuff-filmi poole ei kaldu ma küll absoluutselt, aga ka "Sae" tüüpi piinaporno ei ole minu žanr. Eks ma töö tõttu püüan ka neid piinafilme lahti mõtestada, aga hea meelega ma ei vaata neid.

Kui see kurikuulus "Saag" tuli, siis ma esimesed kaks filmi suutsin ära vaadata, neid hilisemaid püüdsin ka, aga ei suutnud. Ma ei ütleks, et mul on nõrk närvikava, aga neid filme ma ikkagi jälestan.

Kui ustav HÕFF-i publik on? Kas võib öelda, et kui keegi korra tulema on hakanud, siis nad jäävadki käima?

Ega nad kuhugi paugu pealt ei kao jah. Eks koroona on teinud natukene korrektuure, mingi osa seltskonnast, keda ma nägin enne koroonat, enam ei käi.

Rütm kadus vist ka ära, sest üks aasta jäi vahele?

Jah, üks aasta jäi publikul täiesti vahele, tegime festivali virtuaalselt ja üks aasta oli poolik. Siis olid koroonapassid, festival toimus augustikuus, see oli harjumatu aeg ja inimestel läksid kalendrid sassi. Me oleme nagu "Aktuaalne kaamera", mis toimub enam-vähem samal ajal, inimesed panevad juba aasta aega varem kirja, et nüüd peab tulema. Kui muudame aega, on pahandus majas. (naerdes)

Aga on super näha samu inimesi, mõningaid juba 20 aastat, kes käivad aasta-aastalt. Mõned tulevad küll HÕFF-ile nii, et tahavad küll filme vaadata, aga kui pärast küsid, mis filme sa nägid, siis mõni ei olegi seanssidele jõudnud, vaid nad konutavad seal Haapsalu kultuurimaja fuajees, mille me oleme väga mugavaks teinud, seal ongi hea olla ja sõpradega vestelda. Mõnele ongi HÕFF ka kohtumispaik, kus saada kokku inimestega, keda muidu aasta jooksul ei näe. See on omamoodi kompliment HÕFF-ile, kui ka ainult selle pärast meie juurde tullakse.

Kas sellele ustavale publikule tuleb igal aastal ka mingeid spetsiifilisi filme pakkuda? Kas on mingid nišid, mis tuleb igal aastal ära täita?

On ikka, see ongi programmi koostamise ilu ja valu. Tuleb igal aastal mõelda, et sa ei paneks selles väikeses programmis omavahel sarnaseid filme kattuma. Meil on siiski ka päris väike publik võrreldes suurte festivalidega, seega tuleb teha nii, et kõigil oleks võimalik leida oma filmid üles. Lisaks on katsumus ka see, kuidas hoida inimese selle pika, 12- kuni 15-tunnise päeva jooksul majas, et nad ära ei läheks. Sa pead mõtlema rütmi peale, et neil oleks aega väike õlu või kohv võtta ja nad ei tormaks kogu aeg ühelt seansilt teisele.

Mulle endale meeldib selline kava ladumine, see on mõnes mõttes väga inspireeriv töö, kus sa paned ennast üheks hetkeks tavavaataja rolli ja püüad teda matkides ise filme valida.

Aastatega on seda ustavat publikut tekkinud, aga mingis mõttes võime öelda, et palju suuremaks te enam kasvada ei saa, sest Haapsalu kultuurimaja seinad panevad oma piiri ette. Kas võib öelda, et HÕFF on juba oma lae mahu mõttes saavutanud?

Mingi lae oleme saavutanud, aga meil on muidugi veel kuhugi areneda. Kui Haapsallu niipea mingeid uusi kino näitamise võimalusi ei teki ja ma ei tea küll, et tekiks, siis mingi piir on käes küll. Meil ei ole ka mõtet seda püksikummi niiviisi venitada, et teeme nädalase festivali ja näitame vähem filme. Ma arvan, et selline kolmepäevane tõsine ralli on päris õige formaat HÕFF-ile. Kuhu on veel palju areneda, on filmitööstuse pool, kus tutvustatakse uusi projekte, märksa rohkem tahaks festivalile kutsuda ka külalisi, aga siin hakkavad meid kummitama juba majutusprobleemid.

Ma olen endale paberile pannud eesmärgid, mis võiksid täituda ka viie, kümne või 20 aasta pärast. Iga aasta festivali lõppedes käime me koosolekul need punktid läbi ja see tekitab head meelt, kui mõni kaugeleulatuv eesmärk on ka täide läinud.

Küsin selle traditsioonilise küsimuse ka ära: kas HÕFF-i saaks korraldada ka kuskil mujal? Kas Tallinna õudus- ja fantaasiafilmide festival ehk TÕFF oleks võimalik? Või sellel pole mõtet?

Muidugi võiks ja kõik on võimalik, aga ma ei näe sellel suurt mõtet. Kui me oleme aastaid tegutsenud Haapsalus, ja loonud sealsesse kultuurikeskusesse niivõrd kena festivali kodu, kuhu tulla, siis publik tahab just nimelt Haapsallu selleks üheks nädalavahetuseks tulla. Nad ei taha seda Tallinnas teha. 

Eelmise aasta lõpus olid korra signaalid, et võib-olla HÕFF-i ei tulegi. Kas tänavune festival jääb viimaseks?

Praeguses eklektilises maailmas ei saa kunagi milleski kindel olla, aga hetkel tahaks küll öelda, et ei jää viimaseks korraks. Haapsalu linn on näidanud, et me oleme neile olulised. 

Kas HÕFF-ile on asja ka inimestel, kellele õudus- ja ulmefilmid üldse ei meeldi?

Ma arvan, et on küll. Kasvõi seepärast, et sisenedes sinna kultuurikeskuse ruumidesse võib vaimustuda sellest atmosfäärist, mida me püüame sinna luua. Tänu atmosfääri loomisele võib nii mõnigi õudusfilmi põlgaja mõtestada ümber oma arusaamisi žanrifilmidest ja hakata neid hoopis armastama.