"Vampiirizombid… kosmosest!"
Režissöör: Michael Stasko

Kui ma esitaksin praegu mõnele tehisintellektile küsimuse, et mudelda mulle valmis ideaalne HÕFF-i film, siis ilmselt oleks vastus just midagi sellist, mis meile Michael Stasko värskest õuduskomöödiast vastu vaatab. Ratsionaalselt võttes on siin kõike muidugi liiga palju: 50ndate ulmekino esteetika, kuhu on peale valatud film noir'i glasuur ning sinna peale raputatud helde käega vampiire, zombisid ja tulnukaid. Või olgem täpsed, ikkagi tulnudvampiire, kellest saavad tulnukvampiirzombid!

Kogu selle žanrismuuti väljamängimiseks pole aga olnud Staskol üüratut eelarvet, vaid eriefektid meenutavad kohati pigem kooliteatrit (nahkhiired lendavad ringi nöörijupi otsas!) kui suurejoonelist ulmekino, ent odavuse kompenseerib jäägitu tegemise rõõm, mis siit igast sekundist vastu vaatab. Ja nende väheste vahenditega suudab ta saavutada ikkagi maksimaalse tulemuse. Ehk on suur abi ka sellest, et ta lähtub paljuski just film noir'ist, kus piisabki vaid valgusemängudest, et atmosfäär kätte mängida.

Michael Stasko linateos on sarnaselt meie enda mullusele festivalihitile "Mootorsaed laulsid" puhtakujuline friigi-, ehk isegi nohikutoode, mis pillab viiteid žanriklassikale siia ja sinna ning üritab kohati ehk liiga agaralt nalja teha, millele ma pole alati valmis alla kirjutama, ent kui tegijad on seejuures nii siirad, siis on sellele raske vastu panna. Küll aga on "Vampiirizombid... kosmosest!" selgelt film koos kogemiseks, sellised filmid nõuavad publikut, kes teab täpselt, mida vaatama tuleb ning häälestab end koheselt ühele lainele. Mõnel VOD-platvormil tuhandete teiste žanrifilmide vahel visiseks sellest filmist lihtsalt tasapisi eluvaim välja ning elamus jääks ka sellevõrra lahjemaks. HÕFF on aga "Vampiirizombid... kosmosest!" vaatamiseks ideaalne koht.

"Vampiirizombid… kosmosest!" linastub 2. mail kell 18.30 ja 4. mail kell 00.15.

"Frewaka"
Režissöör: Aislinn Clarke

Kui ma joonistan endal peas lahti kaasaegse õudusfilmi kaardi, siis viimastest aastatest ei paista vist ükski teine riik nii tugevalt silma kui Iirimaa. Ma ei tea, mis õõvaputru nad hommikuks sisse sõõvad, aga nende uus generatsioon filmitegijaid on tabanud ära hirmuessentsi, millele naljalt keegi vastu ei saa. Meenuvad esmajoones kohe "You Are Not My Mother", "The Hole in the Ground" ja mullune suur lemmik "Oddity", mis kõik julgevalt olla häbitult iirlaslikud, mõneti isegi üksteisele sarnased, kuid seejuures alati piisavalt müstilised ja ebamäärased, et vaataja ei saa hetkekski end mugavalt tunda. Ja noh, erinevalt valdavast enamusest õuduskinost, mille peale mu kehas ükski närv ei liigu, suudavad iirlased mul ikka – vabandage väljenduse pärast – junni korralikult jahedaks ajada.

Aislinn Clarke'i "Frewaka" sobib igati varem mainitud filmide ritta, sest ka siin on kõik need samad tugevused olemas: tugevalt sotsiaaldraama vundamendile üles ehitatud lugu, kus on rohkem küsimusi ja vähem vastuseid. Müstika surub end aga vägisi igast praost sisse ning kuigi istume suure osa ajast ekraani ees ehk isegi pisut segaduses, siis kui vaip meil järsku jalge alt tõmmatakse, on efekt seda võimsam. Tuleb muidugi rõhutada, et ega "Frewakas" mingit suuremat tulevärki ei toimu, filmi mootor podiseb väga madalatel pööretel ning õige rütmi leidmine nõuab kahtlemata kannatust, seega ei ole see ehk kõige parem esmatutvus Iiri uue kooli õuduskinoga.

Märkimisväärne on aga see, kuivõrd julgelt mängivad iirlased oma kultuuriliste märkide ja traditsioonidega. On raske ette kujutada, et Eesti film julgeks veel lähikümnenditel meie pärandit sellise enesekindlusega lahti muukide, ümber mängida ja sellest ürgdeemoneid välja otsida, "Frewaka" ja varemmainitud filmid aga näitavad, et viimastel aastatel on sellest saanud Iiri kino pärisosa. Mõneti sarnanevad nad selles valguses islandlastele, kelle filmi on raske kellegi teisega segamini ajada, kuna nad ei häbene kunagi oma identiteeti. Aislinn Clarke'i oluline seisukohavõtt on kahtlemata seegi, et "Frewaka" on valdavas osas iirikeelne ning kui te muud siit kaasa ei võta, siis seda palsamina mõjuvat haldjakeelt on ikka meeldiv aeg-ajalt kuulata.

"Frewaka" linastub 2. mail kell 19.00.

"Delta kosmosemissioon"
Režissöörid: Călin Cazan, Mircea Toia

Arvestades seda, et Nõukogude Liidu esimene täispikk animatsioon, Sojuzmultfilmis valminud "Kolmanda planeedi saladus" toob paljudes endiselt esile sooja nostalgiatunde, siis tasub sinna kõrvale haarata ka sama regiooni ja sama ajastu animakraami. 1984. aastal valminud Rumeenia animatsioon "Delta kosmosemissioon" sobib sinna kõrvale väga hästi ning isegi neile, kes seda filmi varem näinud pole, võib see tekitada äratundmisrõõmu, sest helde käega on seal laenatud igast võimalust kohast: üht-teist Rene Laloux' legendaarsest 1973. aasta "Fantastic Planetist", midagi "Tähesõdadest", näpuotsaga ka Stanley Kubricku "2001: Kosmosodüsseiast". Ja nii edasi.

See laenamine ei ole aga kuidagi laisk, vaid Cazan ja Toia on sellest kokku sidunud mõnusalt vahetu psühhedeelse kosmosereisi, mis ei vaeva end suuremalt loogika ega isegi stsenaariumiga. Võinoh, mingi lugu seal justkui ju on: on kamp heade kavatsustega kosmonaute, kelle arendatud superarvuti aga hakkab nende vastu töötama (jah, näete juba sarnasusi, eksole!), lisaks on veel erinevad müstilised planeedid ja lustlikult kurjakuulutavad molluskid-monstrumid. Nojah, psühhedeelia on siin tõesti Ando Keskküla teoste tasemel, ajastutruu kosmoseelektroonika saatel lennatakse läbi aja ja ruumi ning vaatajal on hea võimalus sinna sisse ära kaduda. Ja selles värvidemeres tegelikult väga mõnus need 70 minutit supelda, pole midagi öelda.

Kuid ärge arvake, et see on lihtsalt tühine retrosahmakas, vähemalt visuaalse keele poolest teeb "Delta kosmosemissioon" paljudele kaasaegsetele haltuuraanimatsioonidele pika puuga ära. Parimas mõttes on Cazani ja Toia film ka generatsioonideülene, sest kui ühel hetkel visatakse vastu seina üleelusuuruseid teadusulme kontseptsioone, siis järgmisel hetkel lustib ekraanil mõni selline maaväline tegelane, kes sobiks ka vabalt ka järgmisesse "Lotte" filmi.

"Delta kosmosemissioon" linastub 1. mail kell 16.15 ja 2. mail kell 12.30.

"Tulnukad tungivad Lapimaale"
Režissöör: Virgil W Vogel

Kui vaatame tagasi Eesti žanrifilmi ajalukku, siis võib ju öelda, et päriselt tõusid meie jalad maapinnast veidi kõrgemale tänu poolakatele, sest Marek Piestraki "Navigaator Pirx" ja ka tema käe all valminud Indiana Jonesi Ida-Euroopa kaksikvend "Madude oru needus" tegid selgelt midagi sellist, mida siinmail keegi näinud polnud. Me räägime praegu küll 1980. aastatest, rootslased olid samas olukorras mõnikümmend aastat varem: 1959. aastal valminud "Tulnukad tungivad lapimaale" on esimene Rootsi ulmefilm ja seejuures mitte mingisugune tühine haltuuraprojekt, vaid meeldivalt napakas hullus, mis valmis koostöös USA-ga, täpsemalt režissöör Virgil W Vogeli juhtimisel.

Kes on näinud Soome legendaarset õudusfilmi "Valge põhjapõder" 1952. aastast, siis mingit sellist soome-ugri etnoterrorit siit vastu ei vaata. Pigem on "Tulnukad tungivad lapimaale" ikkagi selgelt tolle ajastu Ameerika kommertskino nägu, kus kõik on veidi imal ja kleepuv, aga ega end ei võeta seejuures õnneks ka ülemäära tõsiselt. Kui joonlauaga mõõtma hakata, siis mahuliselt on antud juhul isegi rohkem romantilist komöödiat kui tõupuhast kolliulmet, valdava osa filmist noored ja ilusad inimesed kas suusatavad või müttavad niisama mööda lumiseid välju.

Õnneks see ei tähenda, et kui asi päriselt maaväliseks läheb, siis saaksime ka lihtsalt suutäie mannavahtu, kaugelt sellest. Kuskile lapimaa igikeltsa maandunud tulnukalaev ja sellega kaasnev tohuvapohu on parimas 1950. aastate Universali õudusfilmide vaimus tehtud jaburus, kust on ajaga igasugune tõsiseltvõetavus maha koorunud, alles on jäänud lihtsalt hoogne ulme-komejant. "Tulnukad tungivad Lapimaale" peale on raske solvuda, pigem on see mõnusalt pretensioonitu suutäis filmiajalugu, mis lahutab praegu meelt tõenäoliselt tõhusalt kui ligi 70 aastat tagasi.

"Tulnukad tungivad Lapimaale" linastub 1. mail kell 19.00 ja 4. mail kell 00.45.