Juba 20 aastat võib umbes samal ajal, kui nõiad pidutsevad Blocksbergi mäel, nõidu, vampiire ja koletisi näha ka Haapsalus kolmepäevasel õudus- ja fantaasiafilmide festivalil. Seal elatakse ennast välja, oodatakse ootamatut ja vabastatakse pingeid.

"Alustasin vist kunagi kahekesi, nüüd me oleme ka jüngreid siin kasvatanud, nii et nüüd on juba päris äge seltskond. See annab selles mõttes sellist lapsemeelsust. Mis me siin otsimas käime, õudu. Et mida vanemaks saad, rohkem võib-olla on see, et üllatavaid momente on vähem ja siis sa tuled siia ja siis sa näed seda lapsemeelsust, sa näed seda, otsid seda õudu," rääkis HÕFF-i külastaja Helen.

"Hea fiiling, sõbrad, seltskond, head filmid. Üks õudusfilm peab kutsuma kaasa, nii et sa alad algusest lõpuni sellele kaasa nii hingega ja kirega. Eelmisel aastal me saime tohutu elamuse sellest avamisfilmist "Mootorsaed laulavad", see oli geniaalne film," lisas HÕFF-i külastaja Mari.

"Ma olen üles kasvanud õudusfilmidega. Ei, see on tõsi, selles mõttes, et ja minule vanasti ei näidatud neid kui õudusfilme, minul alati isa alati ütles, et sellele nüüd visati seda näkku ja see näitleja ei viitsinud enam mängida," lausus ka Britt.

Karlil on aga esimene kord HÕFF-il olla. "Täitsa esimene kord ja väga põnev on. Ei ole varem käinud, aga minust on saanud ajapikku õuduse fänn, nii et nüüd ma olen siin. Kui sa vaatad õudusfilme, siis sul tekib katarsis ning su enda haavad paranevad, mis on võib-olla hirmud, mured, su enda koletised, mis su kapis on, need manifesteeruvad su ees kinolinal ning siis sa saad nendest lahti," kõneles Karl.

HÕFF-i programmikoordinaator Jette Karmin ütles, et tema hakkas festivalil käima alates teisest toimumise korrast, nüüdseks on ta HÕFF-il 19. korda.

"Minu taust on nüüd selline, et ma olen saanud paadunud fännist ka HÕFF-i programmi koostajaks," ütles ta.

Karmin selgitas, mis peaks ühes heas õudus- ja fantaasiafilmis olema. "Ma arvan, et on hea, kui see film üllatab, kui on midagi sellist, mida ei ole enne näinud või on midagi sellist, mis ka ehmatab ja pärast ikkagi jääb natuke kripeldama sees," ütles Karmin.

HÕFF-i külastaja Martini arvates peab olema üks hea õudusfilm pigem kaasahaarav ja ei pea olema üldse õudne. "Pigem hea stooriga," sõnas ta.

HÕFF-I külastaja Maris on festivalil seitsmendat korda. Ta ütles, et teda toovad tagasi head filmid ja hea melu. "Iga aasta üllatab," ütles Maris. Tema sõnul peab õudusfilm ikkagi emotsioone tekitama. "Ikka selline, et kui saalist välja tulen, siis ikka on külmavärinad ja mõtlen, et appi, mida ma just nägin," rääkis Maris.

Esimest korda HÕFF-i žüriis olnud jumestuskunstnik Katrin Sangla ütleb, et õudusfilmid on ainuke žanr, mida ta vaatab kõikvõimalikelt platvormidelt.

"Nii palju, kui ma ennast mäletan, on mulle alati õudusfilmid meeldinud. Sellepärast et see minu jaoks on see selline turvaline hirm. Et sa suudad läbi kogeda kõik need tunded, emotsioonid, võib-olla olukorrad, mida tegelikult elu sulle ei paku. Ja samas see on ka kerge vabastus, selline puhthormonaalne, et mulle meeldib see erutus ja põnevuse tunne. Aga ma vaatan seda asja ka professionaalselt, ma ei karda õudusfilmi sellepärast, et ma vaatan, ma näen kaadri tagust. Ja see, mida võib-olla mina veel vaatan, et kui õudusfilm suudab mind köita nii, et ma unustan ära, et seal kaadri taga on meeskond ja et see, mida ma näen, ei ole päris, siis see on minu meelest hea õudusfilm," rääkis Sangla.

Žüriiliikmena jälgis Sangla eelkõige visuaalefektide kvaliteeti. Mingit otsest eeltööd tema arvates enne õudusfilmi vaatama minemist tegema ei pea.

"Kui sa kardad õudusfilme ja tõesti see ei ole sinu eriala ja see võtab kõik, oled selline õrna hingega, siis võta seda kui sotsiaalset kogemust, võta oma sõbrad kaasa, mine nendega, kes on natukene rohkem võib-olla käinud neid vaatamas. See pinge, mis sul on elus, võid sa siin läbi kogeda, aga sinuga ei juhtu mitte midagi," lausus Sangla.

Kuigi filmi "Mootorsaed laulsid" režissöör Sander Maran ütleb, et film on muusikal ja üleni komöödia, võib seda pidada siiski ka Eesti seni rahvusvaheliselt edukaimaks õudusfilmiks. Maran ise otsib õudusfilmidest lõbusat elamust ja arvab, et seda otsivad sealt ka teised.

""Mootorsaed laulsid", on üleni komöödia ja see on muusikal. Õuduselemente, mina ütleks, et seal on vähe. Ennekõike ta on niisugune splatter. Minu arust õudusfilm ei pea kunagi olema otseselt õudne, ta peab lihtsalt lõbus ja äge olema. Ja ma arvan, et see on see, mille eest ka HÕFF seisab, et siin ei ole üldsegi õõvafilmid. Mina ütleks, et siin on lihtsalt inimesed, kes tulevad ja tahavad saalis niimoodi kollektiivset naerda," lausus Maran.

Marani sõnul on Eestis seni õudusfilme tehtud vähe ja Eesti õudusfilm alles lapsekingades, kuigi Eestis publikut jagub.

"No ajalooliselt, eks oligi neid vähe, võib-olla "Hukkunud alpinisti hotell" ja võib-olla "Nukitsamees" tuleb pähe. Eesti vabariigi ajast "Kiirtee põrgusse", see oli esimene vist 2016 nii-öelda päris õõva õudusfilm mis võib-olla ei olnud täpselt minu maitse, sest ta oli liiga tõsine. Ja nüüd võib-olla "Vanamehe filmi" ma paigutaksin ka sinna žanrifilmide alla, sest ta ka natukene lõbutses seal mootorsaagidega," rääkis Maran.

"Publik on väga näljane tegelikult ja just meelelahutuslike filmide järgi. Ma arvan, et see on aja küsimus, kui siin hakatakse päris toredaid asju tegema," lisas ta.

Kas aga Eesti õudusfilm võiks kunagi jõuda ka näiteks Oscaritele?

"Õudusfilmiga Oscarile, see on ikkagi võib-olla kaks korda ajaloos juhtunud, et õudusfilmid Oscaritel üldse on midagi teinud. Ei. Ma arvan, et seda lootust väga ei ole, aga ma ütleks, et žanrifilmide võrgustik ja kogukond on ülemaailmselt väga suur. Nii et kui üks eestikeelne õudusfilm teha, siis tal on välismaa festivalidel väga suur šanss läbi lüüa," hindas Maran.