Lõppenud Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalil linastus Iiri režissööri Aislinn Clarke'i teine täispikk mängufilm "Fréwaka"¹, mis võitis ka festivali publikupreemia. Film esindab parimas mõttes uue kooli Iiri õudusfilmi: Clarke tuhnib oma linaloos ühelt poolt ringi iiri rahvapärandis, aga kasutab ka nutikalt ära žanrifilmi tüüp­motiive. Värske filmiga jõudis ta Eestisse esmakordselt, nentides, et ilm pole Haapsalus just kõige parem, aga see pole see ka Iirimaal enamasti kiita.

Kuidas teist sai üldse režissöör?

Mulle on filmid kogu elu meeldinud. Isa tutvustas mulle imelisi filme, aga ta oli pagar. Seega ei tundnud ma kedagi, kes oleks töötanud filminduses. Kui läksin esimese inimesena oma perekonnast ülikooli, siis oli mul peal surve, et pean saama hea töökoha ja õppima õpetajaks. Nii et keskendusingi sellele, aga võtsin kõrvale ka ühe filmikursuse, mis meeldis mulle nii väga, et vahetasin õpetaja­õpingud hoopis filmi vastu välja. Sealt sai kõik alguse.

Olen teinud paljusid asju veel: lavasta­nud teatris ning tegutsenud nii raadios kui ka teles. See on olnud pikk tee.

Aga olete alati tahtnud jõuda filmideni?

Jah, mingis mõttes kindlasti. Isegi siis, kui ma olin alles laps, oli mu isal 16mm kaamera ja me tegime sellega väikesi videoklippe.

Aga te pole mitte lihtsalt režissöör, vaid seniste linateoste põhjal võib öelda, et olete õudusfilmirežissöör. Kuidas jõudsite õudusfilmideni?

Ma olen katoliku perekonna kõige noorem laps ja selleks ajaks, kui mina sündisin, olid mu vanemate standardid juba veidi leebemad selles osas, mida vaadata võib. Nägin "Vaimude väljaajajat"² seitsmeaastasena ning õudusfilmid hakkasidki mulle kohe väga meeldima. Võib vist öelda, et kui selle pisiku külge saab, siis ei saa sellest enam lahti.

Mis teid õudusfilmide juures köidab?

Minu meelest on õudusfilmidel eriline mõju, sest seal on võimalik rääkida keerulistest teemadest, poliitilistest probleemidest või ühiskonna traumadest, ilma et see mõjuks raskepäraselt. Saab kasutada metafoore ja unenägusid, et neid küsimusi avada. See on kasulik meetod – ja väga huvitav.

Iirimaalt on tulnud minu viimaste aastate õudusfilmilemmikud. Ma ütleksin isegi, et ühelgi teisel riigil ei ole praegu nii tugevat õudusfilmi­identiteeti kui Iirimaal. Kas Iirimaal on tekkinud mingi uus õudusfilmikoolkond?

Jah, õudusfilm on seal viimasel ajal väga tugevalt esil. Iirimaa oli vaene riik, meil pole olnud eriti raha. Seega ei ole meil olnud filmitööstust ega taristut, et filme teha, küll aga oleme rääkinud õuduslugusid – Iirimaal on alati räägitud hirmujutte. Seega ei üllata mind, et kui meil lõpuks on filmitööstus, tehakse ka õudusfilme. See on lihtsalt meil veres.

Kas mäletate õuduslugusid ka oma lapsepõlvest?

Muidugi. Tegelikult ei mäleta ma lapsepõlvest ühtegi lugu, mis poleks olnud hirmus. Õudus oli nendes lugudes alati esil, aga seda võib näha ka paljude teiste rahvaste pärimuses, kus hirmutamisel on alati oma osa. Seega, jah, ma kasvasin üles koos õuduslugudega.

Enamiku uute Iiri õudusfilmide juured on sealses pärimuses. Kas olete nõus, et see defineerib praegu Iiri filmi?

Iirlased on end alati mingil määral jutuvestjatena määratlenud. See on üks moodus maailmaga suhelda. Samuti oleme alati olnud meelelahutajad, olgu siis tegu muusika, luule, kirjanduse või filmiga. Jutuvestmine ja meelelahutamine on alati olnud osa meie kultuurist.

Mis seisus on praegu Iiri filmitööstus?

Iiri filmitööstus on päris noor ning on seetõttu ka väga heas seisus. Üks asi on kahtlemata meie oma filmid, aga Iirimaal filmitakse ka palju rahvusvahelisi produktsioone, mis tähendab, et meie taristu läheb üha paremaks. Meil on kohapeal väga tugev filmimeeskond ja head järeltootmisvõimalused. Seega on olukord praegu hea ja tulevik väga helge.

Mida huvitavat te ise praegu veel välja võite tuua? Mulle meenub mõni aasta tagasi valminud samuti iirikeelne "Vaikne tüdruk"³, mis oli minu tolle aasta üks lemmikfilme.

"Vaikne tüdruk" on muuseas rahastatud täpselt samamoodi nagu "Fréwaka". Mõlemat toetas iirikeelne telekanal TG4, kelle eesmärk on iirikeelsed filmid laia maailma viia. Seda on tehtud viimased viis aastat. Esialgu rahastasid nad vaid üht iirikeelset filmi aastas, nüüd finantseeritakse võib-olla kaht.

Tänu sellele valmis näiteks "Koletis"⁴, mis oli mõne aasta eest PÖFFil, "Vaikne tüdruk" jõudis isegi Oscari nominatsioonini ning nüüd siis "Fréwaka". Neid filme on olnud veel, aga see programm on olnud tõesti väga edukas. "Koletis" ja "Vaikne tüdruk" pole õudusfilmid, seega on ka toodetavate filmide pilt väga mitmekülgne. Püütakse keskenduda lihtsalt headele filmidele, mis leiaksid endale ka rahvusvahelise publiku, ning seni on see hästi toiminud.

"Fréwaka" puhul on pärimuse kõrval samavõrd oluline keel, sest suur osa filmist on iirikeelne. Kas Iirimaal on iirikeelset filmi teha keerulisem kui ingliskeelset?

Oleneb asjaoludest. Meid toetas just iirikeelsetele filmidele mõeldud fond ning ma arvan, et ilma selle fondita poleks "Fréwaka" valminudki. Seega oli ühest küljest lihtne, kuna film valiti sinna programmi, aga teisest küljest mitte sugugi, sest valitud saada on keeruline, kuna konkurents on väga tihe.

Ma arvasin, et näitlejaid on keeruline filmi leida, sest iiri keele kõnelejaid on niigi vähe ning nende hulgas häid näitlejaid veel vähem, kuid ka see läks kuidagi libedalt. Võtteplatsil rääkisime me küll enamasti inglise keeles, sest suurem osa inimestest ei räägi iiri keelt.

Kui hästi läheb praegu iiri keelel? Tänu ansamblile Kneecap ja nendest valminud filmile⁵ on iiri keel ka globaalselt rohkem tähelepanu saanud.

Jah, võib öelda, et on teoks saamas omamoodi iiri keele taassünd ning mitte ainult Iirimaal, vaid ka rahvusvaheliselt. Pikka aega oli suhtumine, et iiri keel on ajast ja arust, aga nüüd soovivad noored inimesed iiri keelt õppida, võib isegi öelda, et sellest on saanud trend. On suunamudijaid, kes kasutavad iiri keelt, Locarno filmifestivalil nägin ka üht Poola produtsenti, kes ütles, et see on uus äge Euroopa keel. Nojah, see ei ole tegelikult uus, aga lepime sellega.

Praegu on seega iiri keele olukord väga hea.

Nagu paljudes teistes Iiri õudusfilmides on ka teil pinge ja õuduse tekitamiseks oma eriline moodus: suuremat osa õudusest ei näidata, vaid seosed tekivad vaataja peas. Kas seda te taotletegi?

Jah, ma usun, et kõige jubedam on pinge enne seda, kui õudus end paljastab. Lapsena vaatasin palju õudusfilme, mida ma poleks pidanud siis veel nägema. Vahel vanemad palusid mul toast ära minna, kui oli eriti õudne koht, kuid ma seisin ukse taga ja kuulasin. See, mis mu ettekujutuses lahti rullus, oli ilmselt ekraanil päriselt toimunust kümme korda hirmsam.

Ma usun kujutlusvõime jõusse ning sellesse, et vaataja fantaasia teeb filmielamuse palju mõjuvamaks.

Kas "Fréwakat" on inspireerinud ka mingid konkreetsed filmid?

Ma ei mõtle kunagi teistele õudusfilmidele, kui stsenaariumi kirjutan. Ma lihtsalt ei tööta niiviisi. Mäletan küll, et visuaalse plaani osas rääkisime operaatoriga Bergmani "Personast"⁶, aga usun, et paljud mõjutused on alateadlikud. Kui keegi räägib mingitest mõjudest, olen ise aru saanud, et äkki tõesti.

Pärimusõuduse kohta tuuakse muidugi alati välja "Ohvripidu"⁷. Samuti on mõned maininud Neil Jordani filmi "Huntide seltsis"⁸, mis mulle väga meeldib, aga ma ei mõelnud sellele "Fréwakat" tehes.

Praegu tuuritate filmiga mööda maailma ringi. Kas rahvusvaheline publik mõistab teie filmi? Või on osa detaile ja saladusi mõeldud vaid iirlastele?

Mu esimene eesmärk oli teha võimalikult iirlaslik õudusfilm, tundsin, et see on mu kohustus. Lootsin muidugi, et tulemus on universaalne ja seda mõistavad ka inimesed üle maailma. Näiteks kasutasin rahvusvahelisele publikule tuttavaid õudusfilmielemente. Osa filmist leiab aset keldris seetõttu, et keldritel on õudusfilmides alati oma koht ning vaatajat tabab kohe äratundmine. Arvan, et "Fréwakas" ei ole midagi sellist, mida ei mõistetaks väljaspool Iirimaad. Jah, võib-olla siin-seal on mõni väike arusaamatu detail.

Mul ei olnud tegelikult aimugi, kas inimesed saavad "Fréwakast" aru või see ei sobi neile, aga tundub, et praegu on see kõikjal pigem hästi vastu võetud.

Teie esimene täispikk film "Saatana sissepääs"⁹ valmis 2018. aastal. Kas kõik vahepealsed aastad kulusid "Fréwaka" peale?

Ei, ma arvan, et "Fréwakast" hakkasime rääkima 2020. aastal, kuid sõltumatul filmitegijal on kogu aeg mitu projekti töös. Esialgu ma küll arvasin, et "Fréwaka" valmib kiiremini.

Kas peate end täiskohaga filmitegijaks või tuleb ikkagi muud tööd ka selle kõrvale teha?

Praegu olen põhiliselt filmitegija, aga minu peasissetulek tuleb kirjutamisest ja Belfasti ülikoolis õpetamisest.

Kui nüüd kahe filmi vahele jäänud aega arvesse võtta, siis kas järgmist filmi näeme 2032. aastal?

Ei, ma loodan väga, et saan selle valmis kiiremini. Ilmselt alustan võtetega juba järgmisel aastal. Hoidke mulle pöialt!

Kas see on jälle õudusfilm? Ja tulete seda HÕFFile esitlema?

Jah, kui mind kutsutakse.

¹ "Fréamhacha", Aislinn Clarke, 2024.

² "The Exorcist", William Friedkin, 1973.

³ "An Cailín Ciúin", Colm Bairéad, 2022.

⁴ "Arracht", Tomás Ó Súilleabháin, 2019.

⁵ "Kneecap", Rich Peppiatt, 2024.

⁶ "Persona", Ingmar Bergman, 1966.

⁷ "The Wicker Man", Robin Hardy, 1973.

⁸ "The Company of Wolves", Neil Jordan, 1984.

⁹ "The Devil's Doorway", Aislinn Clarke, 2018.