Värskesse raamatusse on kokku koondatud autori mõtted ja muljed Tartust ning autor vaatleb Tartut Eesti kontekstis üldisemalt ning seoses Tallinnaga konkreetsemalt. Tänaseks on ka Mutt ise peale pikki Tallinnas elatud aastaid Tartusse tagasi kolinud. "On käidud ühel pool ja teisel pool, aga mul on siin mingid nähtamatud juured, need tõmbavad tagasi," selgitas Mutt.

"Nooruses oli muidugi kõik teistmoodi ja rohi rohelisem. Seda niikuinii, aga muutunud on ka palju objektiivset, mitte ainult minu silme läbi. Ja ma loodan, et Tartu muutub veel, sest muutusi on vaja," lisas ta.

"Kui mina sain koolipoisina teadlikuks kodanikuks, esimese kursuse üliõpilasena, ja hakkasin lävima n-ö Tartu ringkondadega, siis olid ju ringi liikumas veel need inimesed, kes olid pärit esimesest Eesti vabariigist, sõdade eel sirgunud, ja nende vaimu oli kõikjal tunda. Praegu seda loomulikult ei ole, on hoopis teised inimesed – nende inimeste järglased ja juba nende järglaste järglased," rääkis Mutt ning lisas, et Tartu õppeasutused ja haritus annab linnale endiselt selle "miski".

"Need on nagu mingisugused akud, mis ikka lainetena edasi genereerivad, annavad seda vaimuenergiat oma õpilastele edasi. Võib-olla jääb see natukene nõrgemaks, aga kui olud muutuvad, siis võib see uuesti ka tugevamaks saada. Nii need perioodid käivad, aga seeläbi on midagi kahtlemata ka ikkagi samaks jäänud," sõnas Mutt.

See-eest tõdes kirjanik, et tunneb puudust intensiivsusest, mis linna kunagi iseloomustas. "On tunda, et kogu n-ö mäng on Tartus laiali tõmmatud. See intensiivsus, mida oli tunda veel 10–15 aastat tagasi, minu ülikooliajast rääkimata, seda enam praegu eriti tunda ei ole. Kõik ülikooli õppehooned on kolinud mujale, linnakutesse, mis on ühelt poolt tervitatav, sest seal saavad nad kõik koos olla, seal on uued võimalused, on ka söögikohad ja poed seal. Aga mina hindan kõrgelt seda intensiivsust, seda läbikäimist," selgitas Mutt.

"Seda oli Tartu raekoja platsil ja raekoja ees, seal olid väga paljude inimeste n-ö igapäevased sipelgarajad. Seal võis alati kohata tuttavaid, võis juttu ajada ja säärased jutuajamised inimeste vahel on üks kultuurse keskkonna tekkimise eeldusi, see on infovahetus ja tervikuna väga põnev. Aga muutunud on kogu maailm, see pole ainult Tartu probleem," tõdes Mutt ning lisas, et võib-olla täna ka enam üksteist ei märgataks, isegi kui samu radu käidaks.

Eestis on Muti hinnangul toimunud kaks asja korraga ja seeläbi täielik sotsiaalse paradigma vahetus. "Totalitaarse süsteemi asemel on iseseisvus, vabadus, avatud ühiskond. Samal ajal on toimunud äärmiselt oluline revolutsioon – digi- ja virtuaalmaailm on meile peale tulnud ja see on täielikult muutnud kogu inimestevahelist suhtluskorda," rääkis Mutt.

Oma värsket raamatut Mutt armastusavalduseks Tartule ei pea. "Selle jaoks olen ma natukene liiga kaine inimene ja armastusavaldusega on tänapäeval üldse kahtlane, sest selle eest võib ahistamissüüdistuse saada. Pigem on see sõpruseavaldus, kuigi armastust kahtlemata natukene on. Aga on ka haiguslugu, natukene süüdistuskokkuvõtet, isegi ohuhinnanguid," selgitas autor ning lisas, et raamatut võib kõige lihtsamalt öeldes ette kujutada kui rongis peetud vestlust kahe inimese vahel, kes mõlemad on juhtumisi Tartust.

"Siis nad räägivad seal, mis koolis nad käisid, millised olid lemmikkõrtsid, lemmikpargid, lemmikkultuurimajad või kus nad tantsupidudel käisid. Räägitakse ühistest tuttavatest, Tartu kuulsatest veidrikest kuni selleni välja, et mis see Tartu üldse on ja kas tasub siia kolida. Mis see Tartu üldse Eestis on? On ta mingisugune urgas või ikka vaimutempel ja nii edasi. Nii nad sõbralikult räägivad. See ongi selle raamatu sisu," selgitas Mutt.

"Ise märkisin isegi kaanel, et see on Tartu kõrgem kodulugu. Ma olen hingelt tõesti koduloolane. Ükskõik, kuhu ma ka satun, kas mingite varemete või kivi juurde, siis ma ikka mõtlen, mis siin enne on olnud ja mis siia pärast tuleb? Mind huvitab see inimmaailma kulgemine minevikust läbi oleviku tulevikku. Ja kodulugu on seotud ajalooga," lisas ta.

"Praegu tegelen ma kitsamalt Juhan Viidinguga ja temal on säärane kena ja klassikaline ütlemine, et jumala silmis on kõik kirjanikud üksnes ajakirjanikud. Mul tuli oma raamatut kirjutades pähe, et jumala silmis on kindlasti ka kõik ajaloolased üksnes koduloolased, muidugi kõrgemad koduloolased," sõnas Mutt.