Vilja Kiisler oli 14-aastane, kui Jaan Kaplinski luulekogu "Tule tagasi helmemänd" ilmus. "Täitsa kindlasti ei lugenud ma seda kohe. Ma arvan, et ma lugesin seda esimest korda keskkoolis, aga võib-olla isegi ülikoolis," meenutas ta.

"Tule tagasi helmemänd" ilmus Kiisleri ellu vaikselt, mitmekordse lugemise järel. "Jaan Kaplinski on minu jaoks olnud neid autoreid, kelle kõiki raamatuid olen pidanud tarvilikuks lugeda."

Jaan Kaplinski on tema hinnangul üks eesti kirjanduse avaramaid autoreid. "Minule on ta tõepoolest eelkõige luuletaja ja selleks jäänudki, aga samal ajal on ju tegemist erakordselt avara mõtlejaga, kes tunneb ennast kodus nii ida kui ka lääne mõtteloos ning keeleteadlase ja lingvistina, kelle võitlusi keeletoimetajate ja toimetajatega olen huvi ja kaasaelamisega jälginud," lausus Kiisler.

Luulekogu "Tule tagasi helmemänd" on Kiislerile enim hinge pugenud pealkirjata luuletus, mis algab reaga "Ma olen madalal sündinud". "See on säärane tekst, mis elab minu sees mingit elu ja ma pöördun selle juurde ikka tagasi. Või pöördub see tekst minu juurde tagasi," märkis ta. "Selles on öeldud midagi inimeseks olemise kohta, midagi väga põhilist. Me kõik ju sünnime maa peale, taeva alla. Meis igaühes on kohustus üleneda, avarduda, tõusta kõrgemale sellest keskkonnast, ümbrusest või tingimusest, millesse ta on sünnipära tõttu sattunud. Ja mitte siis tingimata kõrgemale teistest inimestest, vaid eelkõige vaimse avardumise mõttes."

Kiisleri sõnul aitab ilukirjanduse lugemine inimene olla. "Hoiab metsistumast," lisas ta. "Paberraamatus on erakordne võlu. Mina alustan raamatu lugemist alati tema nuusutamisest. Isegi trükivärvi lõhnas on midagi veetlevat ja kütkestavat. Nii et paberraamat jääb ikka."