On tähelepanuväärne, kui väga näib Jarmo Reha "Hymn" noortele korda minevat. Olenemata lavastuse retseptsioonist (mis on siiski üsna üheselt positiivne), on minu arvates sellega kõik öeldud — kriitikute "meeldib-ei-meeldi" on selle kõrval teisejärguline. Hiljuti valminud teatripubliku kaasamise teemalises uuringus¹ kinnitasid autorid Hedi-Liis Toome, Anneli Saro ja Oliver Issak, et noored käivad teatris üha vähem, mis võib teatritele tulevikus väga kriitiline probleem olla. Seega tuleks sellele vanusegrupile rohkem teadlikku tähelepanu pöörama hakata. Kuna teatrikriitikal on lisaks hinnangu andmisele ka palju muid funktsioone (sh teatrisündmuse analüüs ja talletamine) ja kuna ma olen ka ise paberite järgi noor eesti inimene, siis tahan seda lavastust siin peegeldada.

Arvasin, et "Hymnis" joonistub välja tänapäeva noore põlvkonna kvintessents, praeguse aja mured ja rõõmud. Ilmnes aga, et kui välja arvata mõned paratamatult modernsemad mured à la sotsiaalmeedia ja päevapoliitika (sh sõjahirm), tunneb noor inimene end igal ajal ühtemoodi: üksi jäetuna, hinnangute küüsis. Kuidas pole inimkond õppinud kogu selle aja jooksul noori rohkem toetama? Miks noorte huvihariduse rahastust jätkuvalt kärbitakse? Noorte jeunesse oblige'ile näib selliste poliitiliste otsuste näol kõlavat vastu ainult après nous le déluge².

Just selleks, et noorte hääl jõuaks ka kaugemale meist endist, oleks vaja, et "Hymni" käiksid (rohkem) vaatamas ka lapsevanemad — ja tegelikult laiemaltki, kõik, kes noortega pidevalt kokku puutuvad või kelle töö otseselt noori mõjutab. Ülimalt tore oli näha mõlemal vaatamiskorral saalis vahelduseks ka minust nii palju nooremaid inimesi. Ilmselt küll on tegu suures osas nendega, kes niigi teatris käivad, ent loodetavasti sattus Tartu Uude Teatrisse nii mõnigi ka esimest ja mitte viimast korda. "Hymn" on üpris huvitav näide "noortelavastusest" (või võib-olla hoopis "noorteteemalisest lavastusest"?), kuna seda tõesti annabki igas vanuses vaadata, seda ilmselt ka seetõttu, et erinevalt paljudest oma žanrikaaslastest võtab ta noori inimesi tõsiselt ning, mis ehk olulisemgi, kaasab neid väga palju. "Hymni" trupp tegi noortelt sisendi saamiseks mitu pidu ja teises vaatuses ilmnes, et käidi ka näiteks Viljandi peal kaameraga välkintervjuusid tegemas. Torkas silma, et valimisse sattunud noored olid kas alternatiivskeene esindajad või noored humanitaarid, s.o inimesed, kes käivad niikuinii kultuuriüritustel ja on reeglina ka ühiskondlikult tundlikuma närviga. Kuna tean neid inimesi kas tüpaaži poolest või isiklikult, suutsin nendega paljuski samastuda: jagan või vähemalt mõistan nende hirme, kahtlusi ja väärtusi.

Samas mõtlesin videoklippe ekraani(de)l jälgides, et nood rangetes riietes kindlameelsed noored, kellega ma gümnaasiumi ajal Mudel-Euroopa Parlamendis kokku puutusin (ja kes tekitasid toona tunde, et poliitikaga ei julge ma küll end kunagi siduda), vaidleksid kindlasti mitmele asjale vastu — ja mitte ainult sellepärast, et neile oponeerimine lihtsalt väga meeldib. On ju suur hulk noori, kelle valikud näivad olevat juba ammu tehtud: nad teavad, mida tahavad ja kuidas seda saavutada; mõni teadis seda juba siis, kui alles gümnaasiumi valis. Kas selliste noorte vaheline dialoog näiteks peokeskkonnas mõjuks vastastikku motiveerivalt või vastupidi? Või kuidas erinevad väikelinna noore olemus ja mõtted, hirmud ja lootused mõne pealinna noore omadest? Või kui rääkida samast linnast ja koolist, aga kardinaalselt erineva majandusliku taustaga noortega? On vast selge, et siit saaks lõpmatuseni mis-siis-kui'tada, aga ühe lavastusega kõiki eesti noori esindada ja samal ajal ka kunstiline tervik luua oleks üsna utoopiline ettevõtmine. Noor inimene on õnneks võrdlemisi ajatu materjal ning nähtavasti on noori kõnetavatest ja just sellise esteetilise keelega lavastustest vajaka.

Küsimus, milline on "õige noor", ja kahtlused, kas ise selline ollakse või on oldud, käis läbi ka ühele mu nähtud etendusele järgnenud vestlusringist. Olukord, kus ka noored ise tunnevad survet vastata kultuuriruumis kinnistunud noore inimese rolliportreele, on tegelikult tragikoomiline. Millegipärast tunneme kollektiivselt, et lisaks võimalikult ruttu ühiskonna silmis väärtuslikuks täiskasvanuks saamisele, õigustamaks viimaks ometi neid pidevaid kulusid, mida valitsus ja vanemad meie heaks kõik need aastad kandnud on, peame olema kogenud ka piisavalt romantilist ja mäslevat noorust, mille kallal nostalgitsemine kannaks meid ülejäänud aastakümned esmaspäevast reedeni ja üheksast viieni. Aga olla noorena boheemlaslikud ühepäevaliblikad on justkui ka halb, sest Gustav Suits kirjutas manifesti "Noorte püüded" juba 21-aastasena ja CV peaks ülikooli lõpuks ikkagi konkurentsivõimeline olema, et saada teistega võidu joostes ihaldatud tasuta praktikakoht. Kui korraks Gustav Suitsu juures peatuda, siis on tema vanus manifesti kirjutades tegelikult ju väga võimas näitaja ning üllatavalt vähe tähelepanu saanud — kuidas võeti noort inimest, tema arvamusi ja loomingut laiemaltki nii tõsiselt, et need saavutasid pikaajalise kultuurilise kõlapinna ja tajutava mõju? Miks ei pälvi rohkem tähelepanu tõik, et üks eesti välispoliitilise ja kultuurilise identiteedi tüvitekste pärineb verinoorelt inimeselt?

Jarmo Reha ja Aare Pilve ühislavastused on paistnud silma alusteksti- ja viitetiheduse väärtustamisega ning ajastutevaheliste paralleelide ja probleemide sagedase ajaülesuse näitlikustamisega (näiteks "Divide et Impera"). "Noorte püüete" ettelugemisega ja aktsiooniga see riigikogu liikmetele kohustuslikuks kirjanduseks teha ei taheta vast saavutada tingimata seda, et tänased noored tüvitekste kirjutaksid või kontraliikumisi alustaksid, vaid et nad mõistaksid, et neil on selleks juba praegu piisavalt olulised ja oodatud ideed. Noortel näib nappivat eneseusku, mida peidetakse ükskõiksuse ja trotsi taha. Vahe ja räuskav punknumber "a mul suva" (Juhan Soon solistina, Kirill Havanski trummidel ja Grete Jürgenson kitarril) suutis vargsi, sellele otseselt tähelepanu pööramata seda paradoksaalset hoiakut ja siseheitlust näidata. Kui algselt tundus, et Soonil ongi suva tema kallal irisevatest täiskasvanutest, ühiskondlikest probleemidest, narkosurmadest, süsteemist — you name it —, võis siiski tajuda, et sellest kõigest ei saa suva olla. Mida kõvemini karjuda, et ei hooli, seda kahtlasemalt see ju kõlab. See ükskõiksus on aga sellegipoolest väga reaalne, oluline tunne, mis ei teki kalkusest, vaid jõuetusest. Ei jaksa lõpuks enam kuulda, et maailm, kuhu praegused noored on sündinud, on iga päevaga üha vähem elukõlblik, tähendagu see siis kliimatingimusi, julgeolekut, turvalist kooli- või linnakeskkonda. Liiatigi on noor inimene tavaliselt üsna enesekriitiline, nii et lisaks välismaailmas toimuvale peab ta pidevalt ka iseennast mõista püüdma. Kui noore siseilma ei oleks kujutanud ootamatult eksistentsialistlik antagonist Pappmees, oleks atmosfäär võinud minna natuke liiga pessimistlikuks, aga eneseirooniline huumor oli "Hymnis" läbivalt hea tasakaalustaja. Näitlejate omavaheline lõõp mõjus laval loomulikuna, lapselikud mängud kandsid endas siirast vabanemist. Vaba õhkkonda kujundati ka näiteks sellega, et sissepääsu juurest (mis seekord on otse laval) sai õlut osta. Kes ei raatsinud raha kulutada, sai etendusel endale ka tasuta õlle paluda, ainult et siis mitte juba isegi toasooja, vaid suisa kuuma veega plekkvannist. Järgmisel korral tean mitte koonerdada (kuigi tuleb välja, et inimene harjub kõigega). Etendusel viidati muu hulgas ka sellele, et noorte alkoholitarbimine on vähenemas, narkoga on kokkupuuted seevastu aina sagedamad — ei teagi pakkuda, kummale poole see päikesepiste maitsega õlu mind kallutama pidanuks.

Esimese vaatuse kulminatsioon, mille käigus Grete Jürgenson ja Juhan Soon valgele lõuendile kõrvuti seisvad sinise ja musta joa oksendasid, tõi meelde teise Eesti lipu Teemu Mäki "Harmooniast" Von Krahlis (2008). Olgugi et "Harmoonias" oli see kõvasti transgressiivsem, nagu lavastus tervikunagi, on selline rahvussümboli ilmumine (väljutamine?) laetud ja provokatiivne sümbol, mida saab tõlgendada mitmeti, nii poolehoidvalt kui ka etteheitvalt. Noored, kes kannavad endas eestimeelsust, aga keda Eesti riik ei hoia — kes kelle tegelikult välja oksendab? Esimese vaatuse trotslikule, pungilikule toonile vastandus sisekaemuslikum ja haavatavam teine vaatus. Peamiselt hõlmas see lavastusprotsessi jooksul üles võetud vestluste ja lühemate klippide ühisvaatamist kümmekonnalt ekraanilt, ent sellele eelnes üks "Hymni" tipphetki, Kirill Havanski tõsine ja haavatav stseen. Jah, "a mul suva" on ilmselt lavastuse meeldejäävaim hetk oma efektsuse, protestimeelse huumori ja kandva sõnumi tõttu, aga samas jõudis just see hetk kõige paremini noore inimese murede ja kahtluste tuumani. Havanski luges ette peokülaliste jäetud soove ning oli samas ise justkui endas kahtleva ja segaduses noortekogumi kehastus, inimene, kes tahab teha õigeid valikuid, aga ei saa lõpuni aru, mis on õige või kust algab iseseisvus. See stseen tekitas enim äratundmist ja oli oma siiruses ka õige valus. Ometi oli lohutav tajuda, et neidsamu tundeid jagavad minuga paljud teisedki, olgu nad siis 17 või 30.

"Hymni" teised kaks kandvamat sümbolit raamistavad tabavalt etenduskogemuse algust ja lõppu. Enne teatrisse sisenemist näeb publik ukse juures seisvat üksikut vetsukabiini, mis on "Hymni" pidudel seintest äravoolutoruni täis kirjutatud. Tekstisäbrused on ka saali mustad seinad, aga need sõnumid tulevad nähtavale alles etenduse lõpul, õige valgusega. Nende lugemiseks on etenduses õnneks ka piisavalt pikk, veidi pühalikultki mõjuv aeg jäetud — et ka päriselt loetaks, mitte ainult ei tunnustataks lavastuslikku leidlikkust. Need, ilmselt suuresti emotsiooni pealt kirjutatud noorte remargid, mida tavalises elukeskkonnas pigem lihtsalt sodimiseks, mitte statement'iks peetaks, mõjuvad tänu "Hymnile" järsku tõstetult, ilusana. Järsku on lihtsam näha puude taga metsa, hüüde taga noort. Loodevasti püsib see pilk ka pärast etendust, kinnistub kollektiivsesse teadvusse — kui mitte meie põlvkonna hüvanguks, siis vähemalt järgmiste noorte jaoks, keda meie loodetavasti paremini kuulata ja hoida oskame.

¹ Hedi-Liis Toome, Anneli Saro, Oliver Issak 2025. Eesti teater 20 aasta pärast. Publiku roll teatris. — Sirp, 11. IV.

² Markiis de Pompadourile omistatud hedonistlik väljend, e. k. "pärast meid tulgu või veeuputus".