Sürr ja lahe näitus on! Sürr, sest oodatud kohaliku illustratsiooni genealoogia asemel leiab siit hoopistükkis kohalike sürrealistlike hoovuste hõrgu popurrii. Lahe, sest kuraatorid on ühes kujundajaga loonud näituseterviku, mis tõesti püüab kinni selle tunde, kui soe suvetuul puhub koolivaheaja teisel nädalal üle vanaema õunaaia ja sahistab mingi eriti haarava seiklusraamatu lehekülgi. Afektiivne täistabamus lubab silma kinni pigistada ka selles asjas, et illustratsioon on näitusel jäänud pigem tõuke­punktiks kui eesmärgiks.

Saan aru küll

Festivali "Ma ei saa aru" peanäitustel on teemasid (tänavakunst, skulptuur, helikunst, moekunst) käsitletud kaunis edukalt. Näitused on läbivalt olnud lihtsasti mõistetavad, ent mitte lihtsakoelised. Telliskivi rohelist saali on väljapanek väljapaneku haaval aina enam üles vuntsitud. Meeleolu on igal korral olnud rõõmus, teoste omavaheline läbisaamine seinal sõbralik ja viisakas. Seejuures pole ettevõtmine kunagi läinud ninnunännutamiseks ega teemade nämmutamiseks. Ligipääsetavuse ja huvitavuse tasakaal on üha paremini välja timmitud ning "Võileivad suve ja tuulega" hoiab seda joont.

Sürrealism on kuraatoritel (Bianka Soe ja Lilian Hiob-Küttis) hästi leitud – või neile hästi sattunud – stilistiline koondnimetaja, et illustratsiooni laialivalguvat ja kirjandusmaigulist välja piiritleda. Loomulikult on sürrealism hetkel väga in: eelmisel aastal möödus sada aastat liikumise sünnist, häid näitusi on olnud murdu ning sürrealistlikke mõjutusi täheldatakse nüüdiskunsti puhul samuti tihti. Kuid teemavalikus ei paista näitus kuidagi kaasajooksik, illustratsiooni käsitlemiseks annab sürrealism lähiajalooliselt lihtsalt suurepärase pinnase. Nõukogude ajal oli illustratsioon žanr, mille puhul kehtis lõdvem tsensuur. Režiim fetišeeris suurvorme, sümfooniaid ja paraade: illustratsiooni teisejärguline kunstiline positsioon lubas rohkem vabadust ja võimalusi eksperimenteerida ning see tähendas mänge sürreaalse kunstiga.

Peale selle, et sürrealism on kohaliku illustratsiooni arenguloos oluline hoovus, on tegemist ka väga jõulise tantsupartneriga. Näitusel lööb ka tavareaalsusega tugevamas kontaktis püsivatel teostel nende sürreaalsemate kaaslaste kõrval välja hipilik vaimsus. Mõningate paarikute puhul mõjub see mõjutus­tegevus hästi loomulikult – Soosteri illustratsioonid "Kevadele" viivad oma nihestatud pildiruumide ja kadreeringutega vaataja tähelepanu tema kõrvale paigutatud A. H. Tammsaare "Tähtsa päeva" Evi Tihemetsa illustratsioonide värviliste pindade rõkkavusele. Kohati on see liikumine ootamatu – Kaarel Kurismaa nukufilmi "Vahva rätsepa" tugevalt stiliseeritud kavandid aitavad "Pille-Riini lugude" Vive Tolli illustratsioonidest välja tuua mingi psühhedeelse särina. Minu lemmik oli näitust sissejuhatava Kaido Ole maali "Sürrealistlik värdjas" ja KKEKi ajakirja tehtud digijoonistuste (kunstnik Ann Pajuväli) omavaheline klapp, kus maali tüüne ja aeganõudev materiaalsus rõhutab Pajuvälja joonistuste puhta geomeetrilise vormi ja digitaalse ühtlase mati tooni taga peituvat toomasvindilikku metafüüsilist ruumi.

Kuraatoreid tuleb eriliselt kiita selle eest, et välja on otsitud hea ports originaaljoonistusi ja kavandeid, sest raamatusse vormistatud illustratsiooni ja selle aluseks olevat joonistust võrreldes kaotab esimene ikkagi tugevalt. Trükki jõudes muutub keeruliseks lugeda pliiatsi- või vildikalöökidesse peidetud joonistamisrõõmu, paberi kaudu elatavat naudingut värvidest ja kujutise vilunud teostamisest. Teostusse peidetud naudingut leidus kamaluga nii eelmainitud Kurismaa segatehnikas teostatud kavanditest, Silvi Liiva guašitehnikas illustratsioonidest näitusele pealkirja andnud Octav Pancu-Iaşi raamatule "Võileivad suve ja tuulega" kui ka Vello Vinna peaaegu et piinlikult täpsetest, viltpliiatsiga tehtud kaanekujundustest ja illustratsioonidest. Nende seeriate puhul oli mul lihtne ennast minutiteks lihtsalt vaatama unustada.

Teoste komplekt on kunstiliselt tugev ning illustratsiooniajaloost on näitusele valitud põnev peatükk. Kõik oleks lausa suurepärane, kui selle kõrvalt poleks illustratsioon näitusel langenud natuke kunsti ohvriks. Seinatekstis kirjutatakse: "näitusel on illustratsioon esile toodud kui iseseisev ja jõuline kunstivorm" ning "väljas on tööd, mille on loonud tunnustatud autorid [—], kes on aktiivse näitusetegevuse ja mitmekülgse loominguga jätnud tugeva jälje meie kunsti- ja kultuurilukku". Kas need laused mitte ei tööta teineteise vastu? Kuhu on jäänud sellised loojad nagu Priit Pärn, Marju Tammik, Ulla Saar, Jaan Rõõmus, Regina Lukk-Toompere, Piret Raud, Kertu Sillaste, Anne Pikkov või Joonas Sildre? Seinateksti osas tahaksin vaielda ka üleleierdatud väljendiga "vaikne vastupanu", mida tekst eksponeeritud teostele omistab. Näitusel on väljas värvilised, hingestatud, mänglevad ja ekspressiivsed teosed, mis peavad oma kunstiliste vahenditega ägedat võitlust lugejate kujutlusvõime, inimlikkuse ja kaastundlikkuse nimel. See pole vaikne, vaid vali ja värviline, igati mõnus vastupanu.

Otsusel keskenduda nimekate kunstnike illustratsioonialastele töödele poleks minu meelest isegi suuremat viga, kui teosevalikus ja -paigutuses oleks hoitud rangemat joont. Eriti torkab ranguse puudumine silma näituse alguses ja lõpus. Kaido Ole teos on võrratu avang, kuid suure ainulise maalina on see illustratsiooninäitusele nii antiteetiline algus, kui olla saab. Samuti lonkab näituse lõpp, kus on moodustatud kolmik Johanna Ruukholmi, Mihkel Kleisi ja Zody Burke'i teostest. Esiteks oleks võinud kaasaegsete loojate puhul näidata just illustratsioonidena loodud materjali. Teiseks on nii Kleisil kui Ruukholmil väljas ebaproportsionaalselt palju pilte, arvestades, et tegu on autonoomsete ja tekstidest sõltumatute neosürrealistlike teostega. Kolmandaks, miks on ainult Ruukholm viidud näitusel kokku vanema olijaga (Jüri Arraku "Suure Tõllu" kavanditega)? Burke'i reljeef lausa karjub, et teda eksponeeritaks kõrvu näitusel olevate Kaljo Põllu metsotintodega. See kõik paistab välja natuke nagu kuraatorite soov olla trendikas.

Lehepööre ja armumine

Illustratsioon on ka naljakas meedium, mida näitusel eksponeerida. Ühelt poolt on see privaatsfääri mõeldud kunstivorm. Intiimne juba mõõtudelt (raamatut ei mahu hästi kambakesi vaatama), rääkimata sellest, et iga lugeja on omaette kujutlusvõime universum. Teiselt poolt on illustratsioon žanr, mida kogetakse ja kogeti, nii põlvkondlikult kui ka üle põlvede, massiliselt. See annab illustratsioonile palju jagatud äratundmisrõõmu.

Neid kahte omadust pole kerge näitusele kokku tuua ning see, kuidas "Võileivad suve ja tuulega" selle ühtsuse Sigrid Viiru kujunduse abil saavutab, on samavõrd hunnitu kui kaval. Telliskivi rohelisse saali astudes näeb vaataja esmapilgul kollastes ja sinistes toonides seinu, millelt kõik teosed justkui puuduvad. Analoogset tühja näitusesaali efekti sai kogeda mõni aasta tagasi Kumu näituse "Mõtlevad pildid" esimesel nädalal. Siin on aga teosed peidetud vaheseinte teistele külgedele, tekitades nõnda näitusesaalis liikudes lehekülje pööramise efekti. Näitus algab suletult, avaneb vaatamise käigus ning lahkudes sulgub taas. Viir on oma kujunduses tabanud nii lapselikku elurõõmsat tunnetust kui ka raamatupõhise kunstivormi paratamatut järkjärgulisust. Kui teosed toovad näitusel naeratuse suule, on näitus juba õnnestunud. Kui naeratuse toob ka see, kuidas teosed näitusel asetsevad, võib näituse lugeda lausa väga õnnestunuks.

"Võileivad suve ja tuulega" triivib illustratsioonist küll kohati kaugele, ent haruldaselt tugev kujundus, suurepärased teosed ja otsus toetuda sürrealistliku kujutamise elujõulisele genealoogiale loob kokku näituse, millel on võlu nagu muinasjutul. Isegi kui tahta terviku loogika kallal vinguda, pole raske kriitikat hammaste taga hoida, sest muinasjutt polegi miski, kust loogikat otsida. Tasub sandaalid jalga panna ja näitusele minna. Saab näha imeasju.