Suulises kõnes saab sõnu rõhutada. Näiteks öeldes "Tule kohe minu kabinetti!" saan anda märku, et see kohe olgu nüüd ja praegu, mitte õige varsti või millalgi sulle sobival ajal. Kirjalikus tekstis sõnu aga alati sama hästi rõhutada ei saa.

Ühtlasi võib sõna kohe oma ajalises tähenduses kohati olla ebamäärane, mistõttu ei tule kirjalikus tekstis alati välja, kui kiire millegagi siis on. Seepärast on just kirjalikus tekstis ajalise tähenduse rõhutamiseks vahel vaja teistsuguseid vahendeid, näiteks selliseid kohe sünonüüme nagu otsekohe või kohemaid, aga ka koheselt. Kõik need sisaldavad tüve kohe, kuid rõhutamiseks on tüvele midagi lisatud.

Määrsõna koheselt on eesti keeles kasutusel olnud pikalt, näiteks leidus 1906. aasta ajalehes lause "Agenti, kes kinnitamise asjandusi tunneb, otsitakse koheselt ametisse astumiseks". Rohkem hakkas see levima aga 1930. aastatel, ning 1940–50-ndatel kasvas tema kasutus juba plahvatuslikult, olles tihedalt seotud käskude ja juhtnööride andmisega, ning sellega rõhutati ka tegevuse vajalikkust ja kiireloomulisust. Ilmselt just seose tõttu nõukogudeaegse käskimise-keelamisega sai koheselt endale negatiivse maigu külge.

Sellegipoolest on sõna kasutusala järjest laienenud: tänapäeval kasutatakse seda paljuski ka kirjeldavates, mitte ainult kohustuslikkust näitavates kontekstides, ning tema tähenduses on endiselt näha seda, et rõhutatakse just kiireloomulisust. Näiteks lauses "Politsei reageeris koheselt ja asus suurte jõududega selgitama juhtunu asjaolusid" võiks sõna koheselt mõtteliselt asendada ka sõnaga kiiresti: "Politsei reageeris kiiresti" ehk otsekohe, ilma viivitamata.

Seega võib mõnes kontekstis osaliselt tegu olla hoopis viisimäärsõnaga, mis väljendab, kuidas midagi tehakse, mitte alati vaid ajamäärsõnaga, mis väljendab, millal midagi tehakse, nagu on seda tehtud lauses "Kui libalugu uudistesse jõudis, kaotas neiu koheselt [ehk siis sekundipealt] oma senise töö, kuna tal polnud mingit voli esineda oma tööandja nimel."