Kuna raamatuaastal pööratakse muu hulgas rohkem tähelepanu just paberraamatutele ja nende omamoodi vastas- (või kõrval?)seisule e-raamatutega, jäin raamatuaastale muusikakultuuri perspektiivist mõeldes pidama samalaadsele vastasseisule. Ehkki ma pole päris kindel, kas füüsiline helikandja – olgu CD, vinüül, kassett või veel miski muu – ja pilvest ehk voogedastusplatvormidelt leitav muusika on raamatu eri vormide veenev analoog (liiatigi need ju ka ei välista üksteist), on selle üle raamatuaasta tuules paslik mõtiskleda.

Muusika ja kirjakeele, tegelikult ka laiemalt muusika ja kirjutamise kui sellise suhe on mõnevõrra ambivalentne ning keerukas. Seda juba eri ajastutest, nende (tehnoloogilistest) võimalustest, trendidest ja väärtushinnangutest tingituna, rääkimata noodikirjast, mis eristabki n-ö suulist ja kirjalikku muusikakultuuri. Kuigi eesti keeles öeldakse, et muusikat kirjutatakse, peetakse selle all üldjuhul silmas komponeerimist. Mõni küll tõesti kirjutab pliiatsiga paberile noote ja muid muusikalisi märke, ent see tegevus ongi komponeerimine – helide ja muude muusikaliste elementide tervikuks seadmine. Ning kas pole live'is improviseeritud muusika ikkagi kohapeal komponeeritud, mitte kirjutatud? Ja kas DJ-produtsent, kes teeb MIDI-klaviatuuri ja muude seadmete taga biiti, ka mitte ei komponeeri? Igatahes, kord komponeerituna jõuab see muusika ühel hetkel kuulajani. Kuid kas CDna poeriiulil või helifailina Spotifys?

Kuigi pean end küll peaaegu paadunud melomaaniks, pean piinlikkusega tõdema, et minu riiulil pesitseb sadade raamatute vahel vaid peotäis füüsilisi helikandjaid. Noorena küll uudistasin lapsepõlvekodu plaadi- ja kassetiriiulit ning lasteaia lõpetamise puhul kinkis ema mulle klassikalise muusika CD-kogumiku: 20 plaati Bachist Beethovenini ja kaugemalegi. Kuulasin neid lõputult, nii et lõpuks olid need ära leierdatud ja koledasti kriibitud. Pikka aega olid need minu ainsad CDd, sest umbes siis, kui hakkasin teadliku(ma)lt muusikat kuulama ja omaenda muusikakogu kureerima, olid Youtube ja muud voogedastusplatvormid juba täies hoos ning plaadiriiuli asemel sai alguse ilmatuma pikk playlist'ide loend. Mõnda aega kogusin küll vinüüle, ent ka see projekt vajus unustusehõlma, sest majanduslikel kaalutlustel oli mõistlikum soetada rohkete võimalustega (aga statsionaarse!) helikeskuse asemel JBLi Bluetooth–kõlar. Sest kui paberraamatu saab kotti pista, et seda pargis või kusagil lugeda, siis vinüüli ja plaadimängijat siiski mitte.

Niisiis kuulangi alati aupakliku hardusega, kui keegi meenutab, kuidas omal ajal sai lintmakkidele muusikat salvestatud ja igalt poolt kõiksugu helikandjaid kokku kuhjatud. Ja ausalt öeldes ma omal moel kadestan neid. Kadestan seda isiklikku ja vahetut, lausa intiimset sidet, mis niimoodi muusikaga tekib (paberraamatuga muidugi samamoodi!). Ja siis veel see sümboolne, lausa rituaalne akt, kui paned mis tahes helikandja sinna aparaati sisse. Mitte ei vajuta Spotifys play-nuppu ega tassi seda Bluetooth–kõlarit kaasa sinna, kuhu parasjagu vaja.

Füüsilistele helikandjatele ja nendega kaasnevale rituaalsusele on vist kõige lähemal hoopiski mälupulgad, kuhu kogun muusikat DJ-settide jaoks. Ehkki mitte päris samasuguse, siis ikkagi mingi erilise tunde loob ka DJ-settide ettevalmistamine, kui õpin DJ-puldiga mängides justkui nende lugude hingeelu tundma. Et ei hinda raamatut kaane ega piltide, vaid sisu järgi. Ei pane Spotifys või kuskil albumit shuffle'i peale, vaid kuulangi selle otsast lõpuni läbi. Seda enam et muu hulgas on ka albumi kui läbimõeldud kindlas järjekorras terviku kontseptsioon voogedastuse leviku tõttu jäänud tagaplaanile või sootuks kaduma läinud. Muide, kavalamad artistid teevad vahel terve albumi ühe track'ina; eriti leidlik, nii sisult kui ka vormilt, on näiteks Florian Wahli album "Flo Raadio".

Seejuures tuleb ka tõdeda, et nii nagu tihtilugu enam muusikat ei kirjutata ega talletata seda füüsilistele helikandjatele, ei kirjutata enam nii palju ka muusikast. Maitse suunamise, ent ka muusika ja muusikute laiemale auditooriumile tutvustamise on üle võtnud ühismeedia, eesotsas Tiktoki ja Instagramiga. Loomulikult on muusikateadlasi ja teisi, kes kirjutavad muusikast praegugi ning teevad seda vägagi kontekstitundlikult ja haaravalt, näiteks võib tuua kas või hiljuti ilmunud Brigitta Davidjantsi raamatu "J.M.K.E.'s To the Cold Land". Ent sageli on paraku tegu pigem spetsiifilise huvi või nišiteemaga, mis paljudeni ei jõua. Peavoolukraam on ikkagi mingites teistes (meedia)sfäärides ning pole kindel, kas see kultuuri osa talletatakse nii kaljukindlalt ajaloo annaalidesse. Kas seda saab võrrelda määratu hulga ürikutega raamatukogus või fonoteegis?

Sellegipoolest, kui jätta kõrvale füüsilised helikandjad ning muusika kirjutamise ja komponeerimise vahekord, kerkib küsimus, kas muusikast on üldsegi mõtet kirjutada. Kas sellest saab kirjutada? Võib kirjutada küll muusikutest, nende elust, ajast ja loost – ent kuidas on muusika endaga? Kas muusikast on tõesti sama mõttetu ja totter kirjutada kui arhitektuurist tantsida? Kas räägime siin erialaspetsiifilisest ja keerulisest muusikateoreetilisest analüüsist või püüdest kirjeldada seda miskit – tunnet või tundmust, mida muusika endas kannab ja edasi annab?

Kuigi kummalgi juhul ei jõuta juba pelga verbaalse varjestatuse tõttu päriselt jälile muusikale endale, ei saa üle ega ümber, et just kõik need eri vaatenurgad ja tegurid komplitseeritud harmoonia analüüsist Hendrik Sal-Salleri saabaste ja laulupeo laulikute kujunduseni moodustavad lõpuks sellesama muusikalise kontegelikkuse. Kirjutades ühest, võib kogemata kirjutada ka kõigest, sest miski on see selle kaudu, mis ta ühtaegu on ja mis ta ei ole. Kuid sellegipoolest võiks muusikast endast ikkagi rohkem kirjutada – et meie ajast ja selle aja muusikast ei saaks vaikiv lehekülg aegade (laulu)raamatus.