Kultuuri kodu | Mari Kalkuni laulud on lausa loitsud
Kultuurkapitali 100. sünnipäeva puhul valmib tänavu lühiklippide sari "Kultuuri kodu", mis tutvustab läbi 2025. aasta Eesti kultuuri tähttegelasi. 77. klipis tehakse kummardus muusik Mari Kalkunile.
See, kes on kord Mari Kalkunit kuulnud, jääbki teda kuulama. Tema laulud on lausa loitsud – võivad rahustada ja magama suigutada. Või vihma välja laulda.
"Niidi tõmbamine esivanematega on minu jaoks hästi oluline. See aitab mul enda kohta rohkem teada saada. Kes mina siis selline olen ja kust ma tulen," selgitas Kalkun.
Kuigi enamasti esineb ta üksi, siis alati on tunne, et Mari Kalkun on bänd. Ühes temaga on lavale kogunenud kõik need esivanemad, kes jagavad talle oma tarkusi ja saladusi. Kalkun ammutab pärimust nagu tooks pangega kaevult vett. Ja laseb oma autorilaulul lennata. Sünnib muusika, mida ei saa kellegi teise omaga segi ajada.
"Kulus aastaid enne, kui ma hakkasin tundma ennast osana pärimusest. Sain aru, et see pärimus ei ole minust midagi eraldiseisvat, mis asub kuskil arhiivides, vaid kõik see, mis mu ümber on, need inimesed ja laulud, keda ma elus kohtan, ongi kõik minu pärimus," rääkis muusik ise.
Ja kui varem arvati, et setod ja võrokesed võivad oma keelega potilaadale minna, siis Kalkun tõestas, et võib oma keeles lauldes käia üle terve Euroopa ja Jaapani. Ja kõik laulavad kaasa ning saavad aru.
"Olid ajad, kui ma arvasin, et luua saab ainult kurbusest ja igatsusest. Aga järjest enam püüan jõuda ka sinnamaale, et luua rõõmust ja joovastustest või mingisugusest kergest tundest, mis kannab. Kogu spekter on oluline," tõdes Kalkun.
Ja muidugi on Kalkuni muusikas erilisel kohal vaikus. Kõige olulisemaid asju ei öelda lärmates. Aga samas, kui on pidu, siis võib olla pidu nii, et uks ja hääl on valla.
*
Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor