Saatesarja tegemisse on läinud suur ja pikaajaline töö. "Selle sarja eesmärk on mitte niivõrd vaadata otse näkku Tormisele, vaid hiilida ümber tema kuvandi, vaadata natukene kukla tagant, ja siis pöörata pilk ära ja üldse mitte tema poole vaadata, näha, mis peegeldused sealt vastu tulevad. See on kirju ja selline mustriline saade," tutvustas Mihkelson.

Tormis oli Mihkelsoni sõnul väga suur muusikafänn. "Seda ei saa tegelikult kõigi heliloojate kohta öelda. Näiteks kui Tallinnas oli mõni niisugune kontsert, mis oli natuke teistsuguse või imeliku, sellise loominguliselt huvitava muusikaga, oli Tormis alati kohal, teda siiralt huvitas," märkis Mihkelson.

Üks tõik, mida saatesarjas väga ei puudutada, on Mihkelsoni sõnul see, et Tormis ei musitseerinud kunagi oma lõbuks. "Tema jaoks oli muusika midagi sellist, mis oli vajalik elus, mida pidi tegema teatud puhkudel. Nii nagu rahvamuusikaski on: hällilaule lauldakse siis, kui on vaja laps magama panna, kiigelaulud olid koosviibimisel, töölaulud, kui tööd tehti, matustel lauldi, pulmades lauldi. Umbes niimoodi tema suhtus ka muusikasse, et muusika on midagi niisugust, mis on inimesele elus väga-väga vajalik," rääkis Mihkelson.

Kompositsiooni õppis Tormis Moskvas konservatooriumis Vissarion Šebalini juures, kes samuti rahvuslikku identiteeti oma õpetuses rõhutas. Tormisel oli Mihkelsoni sõnul aga juba enne Moskvasse minemist kokkupuude rahvamuusikaga väga tugev. Šebalinilt sai Tormis aga näiteks laia muusikalise silmaringi, kuuldes muusikat, mida muidu tol ajal ei mängitud kuskil. "Šebalin oli hea tõukaja, hea pedagoog, tubli aitaja Tormisel, aga Tormis läks ikkagi oma teed tegelikult," sõnas Mihkelson.

Impulsse oma loominguks sai Tormis kõikjalt enda ümber. "Näiteks ta käis oma õpilastega Kihnu pulmas. Kolm päeva pidutseti, joodi, lauldi ja see oli niisugune vapustus. Ta pööraski ennast väga tugevalt näoga rahvamuusika poole, tahtis jäljendada seda tunnet, mida ta seal tundis, võib-olla isegi mitte niivõrd muusikat, vaid tunnet," sõnas Mihkelson.

"Kogu aeg on mingi uus elamus, mingisugune kogemus, õpib millestki. Ta on ise rääkinud ju, et tõuge regilaulu poole tuli tal mitte muusikaringkondadest ja mitte rahvamuusikaringkondadest, vaid hoopis loodusmehe Jaan Eilarti käest, kes looduskaitseseltsi kogunemisel õhutas Tormist laulma lõkke ääres. Ja Tormis hakkas laulma ja talle hakkas hirmsasti meeldima, tahtis, et teised ka laulaksid, umbes niimoodi see käis. Need pudemed ja tõuked, igal inimesel tuleb neid elus niimoodi ja temal oli samamoodi," lisas Mihkelson.

Tormis ei loonud sugugi aga üksnes rahvamuusikal põhinevat heliloomingut. Tormis avaldub Mihkelsoni sõnul ka oma muus heliloomes äärmiselt huvitava, kõlatundliku ja peenekoelise heliloojana. "Tal on ikkagi väga poeetiline ja tundlik natuur, selle ägeda ja rusikaid vehkiva, mõnikord ka isegi võib-olla räuskava vanamehe taga. Ikkagi väga huvitav poeetiline inimene jah," märkis ta.