Näitleja Mari Lill meenutas, et tema esimene lavastus võis olla "Näitleja sünd" 1966. või 1967. aastal. "Voldemar Panso lavastas ja tegime Salme tänaval neid töid, mida me kursusel nende kahe-kolme jooksul oli teinud, siiamaani ma mõtlen, et kui sõimatakse seda Salme lava, siis mulle on see üks armsamaid lavasid, see on noorus ja kõik need mälestused sellest lavast."

Elisabeth Reinsalu lisas, et ta ei kujutanud ette, kui palju talle tegelikult mõjub tagasitulev Salme kultuurikeskusest Laiale tänavale. "Ma mäletan, et kui me saime kevadel alustada proovide siin uues majas, siis milline elevus siin oli, kõik trupid kogunesid kohvituppa, lobisesime hommikul ja selles oli perekonna- ja kodutunnet, mida inimesed tahavad, nad tahavad kuhugi kuuluda ja mida vanem ma olen, seda rohkem ma tunnen, et tahan lennata selles grupis, kus on üks juhtlind ja teised tulevad järgi."

"Asjad saavad mingi sümboolse tähenduse siis, kui sa vaatad neile retrospektiivselt tagasi, seega kõige olulisem oli minu esimene suurem töö siin ehk David Auburni näitemäng "Tõestus", Ain Prosa lavastuses, mis oli siin väikeses saalis ning see oli minule kõige olulisem hetk, aga neid esimesi hetki oli enne seda veel," selgitas ta ja lisas, et nad tegid kursusega juba enne seda kaasa Elmo Nüganeni lavastuses "Kuritöö ja karistus". "Nii lavataguste ja lavapealsete jõududena."

Seda on Lille sõnul ka juhtunud, et ta ei pane ülejäänud etendust üldse tähele, vaid jälgib laval ainult oma tütart. "Aga nüüd ma olen harjunud, muidugi ma jälgin, aga ma vaatan professionaalse pilguga oma professionaalset tütart."