Aasta 1925. oli maailmas oluline selle poolest, et ilmus Francis Scott Fitzgeraldi romaan "Suur Gatsby" ja Adolf Hitleri romaani "Minu võitlus" esimene osa. Aga Eesti kultuurile oli suur asi see, et loodi kultuurkapital. Et oleks üks kindel koht, kust loomeinimesed saavad oma tööks raha küsida, kuid siingi on olnud võitlus läbi aegade.

Arvatagu pealegi, et kunst sünnib õhust armastusest ja kannatustest, aga isegi Juhan Liivi puhul ei pea see paika. Seepärast jõustus 8. juulil 1921 määrus, mille alusel hakati alkoholi müügilubadelt korjama kaks ja pool protsenti kultuurkapitali heaks. Kui muidu arvatakse, et kunsti inimesed ei saa suurt millegagi hakkama ja on eluvõõrad, siis siin panevad ka nemad oma õla alla.

Samal ajal, kui hakati looma kultuurikapitali, tuli Tuglas välja ka mõttega määrata kirjanikele palk. Kui täpselt sada aastat tagasi see mõte teoks sai, oli netikommentaatoritel nii palju kirjutamist, et nad ei saanudki nädalaid magada, vaid muudkui vuhkisid: "mis palk?! Minge tööle! Ja kellele teie kunsti vaja on?!" Aga on, sest kunst täidab tühimikke meie hinges ja südames.

Muidugi on ka kultuurkapitali inimesed pidanud võitlema. Moodustama sihtkapitale, kus rahajagamist otsustavad oma ala tegijad, mitte riigivalitsus. Nõukogude Eestis, alates 24. aprillist 1941, kultuurkapitali enam polnud, oli kunstide valitsus.

Kultuurkapital on nagu kakuke, kõik tahavad temast tükikest välja hammustada või ta tervenisti alla neelata. Õnneks sai otsa hoopis Nõukogude Liit ja 1. juunil 1994 kuulutas Lennart Meri riigikogus välja kultuurkapitaliseaduse. Ja jäägu nii igavesti.