"Olen vahetevahel isegi naeruväärne," iseloomustas Lill end. "Mulle meeldivad ulakused, veidrused ja pahandused. Ma olen muidugi suuteline ennast kokku võtma, verbaalselt tõsiseltvõetava mulje jätma, aga tegelikult olen päris vahetu ja lõbus sell küll."

Lill usub, et rõõmsus tuleb talle oma ametis vaid kasuks. "Kui kõiki asju tõsiselt võtta, siis võib selle tööga lihtsalt katki minna, sest päris palju on takistusi, konflikte, võitlusi, hõõrumisi, tervisejamasid, mis sind rajalt maha lükkavad, kus sa ei suuda realiseerida neid asju, milleks sa teatud hetkel võimeline oled. Suhteliselt sarnane spordiga," märkis ta saates "OP".

Loomingulisus on Juuli Lillel veres. Tema isa oli klaasikunstnik Ivo Lill. Tema tädi on näitleja Mari Lill, kelle tütar Elisabet Reinsalu samuti teatritee on valinud. Lille emapoolne vanaisa oli Arvo Pärdi hea sõber, kellega ta koos musitseeris. "Tema mõtles minna viiulikarjääriga edasi, aga kartis vaesust ja läks hoopis Peterburgi laevaehituse inseneriks õppima."

Oma erialavalikut tehes Lill vaesusele ei mõelnud. "Ma räägin, ma olen selline lapsik inimene. Loomulikult on raha oluline, et hakkama saada ja vahel on kurb meel, kui seda ei ole, aga see ei ole minu jaoks prioriteet," tõdes ta.

Muusikat on Lill õppinud mitmetes riikides üle maailma. Ta usub, et õppimine ei tohi kunagi lõppeda.

"Toon jälle paralleeli spordiga. Selleks, et sa oleksid tasemel, pead sa erinevate treenerite juures aeg-ajalt ennast treenima ja leidma uusi tahke. Hääl on küll üks, aga muskulatuur selle ümber on teine. Kolmas on see vaimne, mis sa sinna juurde lisad raamatuid lugedes, teatris käies, inimesi jälgides. See on väga mitmetahuline eriala."

Oma enam kui 20-aastasele lavakarjäärile tagasi vaadates tõi Lill ühe märgilisema hetkena välja 2004. esietendunud ooperi "Padaemanda", kus ta kehastas krahvinnat.

"See oli esimene suur roll, mis ma tegin. Mulle meeldib, kuidas ma õppisin sel ajal jälgima oma vanaema, vana inimese kehakeelt, sest teater ei ole ooperi juures minu jaoks vähem tähtis kui muusikaline pool. Ma olen ka draamateatri sõber. Mulle on see oluline. Ma leian, et ooper ei saa olla nii nagu sajandeid tagasi, kus sa seisad käed-jalad laiali," märkis ta.

Vabal ajal meeldib Lillele koolilastega sulgpalli mängida. Lisaks füüsilisele tervisele aitab see tal ka oma vaimse tervise eest hoolt kanda.

"Minus ei ole inimtüübina võitlejat: ma ei taha trügida, ma ei lähe kunagi järjekordades ette, ma ei taha kõigist parem olla. Sulgpall võistlusspordina sunnib ja arendab seda nõrka poolt minus. Ma võtan ennast kätte, mul on vastane, ma pean tahtma võitma, ennast kokku võtma ja täie tõsidusega mängima. See on mulle isiksusena keeruline, aga see on mulle vaimselt väga oluline, lisaks võhmatrennile," rääkis Lill.