Põhjusi, miks 2025. aastal samuti omakeelse raamatu 500. sünnipäeva tähistanud Läti kirjandusest sai välja valitud just Berelise teos, on president Alar Karise sõnul mitu. "Selle on välja andnud Loomingu Raamatukogu, mis tegutseb 1950. aastate lõpust. Ma ei tea, kas toona sellele niimoodi mõeldi, aga enamuses on seal ilmunud väliskirjandus, mida ei tohtinud sügaval nõukogude ajal raamatuna välja anda. Siis leiti ajakirjavorm, mille kaudu parim välismaa kirjandus Eesti lugejani jõudis," rääkis Karis.

"Kes on seda raamatut juba lugenud, siis sobitub see muidugi tänapäeva maailma väga hästi. Seda peab mitu korda lugema. Ma ei tea, mitu korda Contra seda luges enne, kui tõlkima hakkas, aga siin on nii palju absurdi, et väga vahva raamat," rääkis Karis 2018. aastal Lätis ning 2022. aastal Eestis ilmunud teosest.

Contra sõnul lummas teda juba Berelise kogu esimene jutt. "Ja siis, kui juba tundus täiesti lummav, siis keerati veel vint peale ja siis mul oli selge, et ma tahaksin seda kuhugi kirjastamiseks pakkuda. /.../ Tahtsin neid Eesti lugejale edasi anda, sest need on natukene justkui õudusjutud, mõni ütleb muidugi et palju õudusjutud, aga tegelikult on igal lool sees iva meie igapäevaelust," märkis Contra.

"Berelis on selline huvitav tegelane, kes oli pikka aega eelkõige tuntud kui kirjandusajaloolane ja kriitik. Ta hindas tihtipeale žüriides ka teiste raamatuid. Oli üks konkurss, kus ta ütles, et millelegi ei ole auhinda anda. Ja nagu ikka kirjanikud tihti kriitikule ütlevad, öeldi ka talle, et kirjuta siis ise paremini. Berelis ütles, et eks ma siis kirjutan," selgitas Contra, kelle sõnul oli raamatut väga hea tõlkida, sest oli tunda, et Berelis teab, kuidas kirjutada.

Karise sõnul õpetab "Härra Heideggerile meeldivad kassid ja teisi jutte", et maailm ongi väga kirju. "Tuleb silmad lahti käia. Mitte otsida seda, mida kuskil näha saab, vaid seda, mis seal on. Teinekord ongi seal kõik teistmoodi," märkis Karis.

Karis lisas veel, et igas jutus on väga palju huvitavaid elemente. "Üllatavad on ka kõik lõpud, kuhu lood jõuavad. Võtad järgmise loo ja vaatad, kui naljakaks võivad asjad veel minna. Jah, natukene õudust on ka. Tapetakse ja surrakse, aga see on hoopis teistsuguses soustis. Berelis ei ole kindlasti tüüpiline läti kirjanik, kui palju Eesti inimene üldse läti kirjanikke teab. Mõni üksik nimi võib-olla, aga ehk ongi Berelise kogu hea algus," leidis Karis.

Ka Contra on Eesti raamatukogusid külastades pannud tähele, et seal ei ole tihtipeale ühtegi värskemat Läti kirjandusteost. "Teistpidi on hulga paremini. Ma ei tea, kas seal osatakse paremini Eesti kirjandust esile tuua või on lihtsalt meie teosed paremad," naeris luuletaja ja tõlkija. "Andrus Kivirähk on lätlaste hulgas väga armastatud. Iga tema raamatut tahetakse, tehakse neist ka etendusi."

President Alar Karis tõdes, et on varem rektorina mõelnud sellele, et Eestis võiks koolides õpetada ka naaberriikide Soome ja Läti keelt. "Ega soome keelt enam ka paljud ei oska. Naabrite keel võiks kuskil kavas kirjas olla, et kasvõi otsa peale saada. Tehisaru tulekuga võib see keeleõppimine olla muidugi nii lihtne, et ühel hetkel on see läti keele õppimine tilu-lilu ja saab neile rohkem naha vahele pugeda."

Karis mainis ka Läti presidendile, et Läti kirjandus on talle väga hingelähedane ja käis välja ka idee, et Läti president peaks nüüd Eesti kirjandust hakkama lugema. "Olen raamatuaastal kõikidel suursaadikutel ja kuninglikel peadel palunud soovitada mõnda teost oma riigist. Mõned neist on juba ka tõlgitud, osa ei ole. Kui riiul saab raamatuid täis, siis vaatame, kust me neid tõlkijaid leiame. Asi kipub olemagi tõlkimises. Käisin hiljuti ka ühes kaugemas riigis kui Läti, raamatukogus, seal mulle laoti Eesti kirjandust ette, aga pool sellest on meil vist punakirjanikena keelatud. Nende ettekujutus Eesti kirjandusest jääb 1950. ja 1960. aastatesse," märkis Karis.