8.–18. veebruarini oli Eesti Filharmoonia Kammerkoor kontserdireisil USA-s ja Kanadas, andes kuus kontserti peadirigent Tõnu Kaljuste juhatusel. Oma 19. Põhja-Ameerika turneel esines kammerkoor James Madisoni Ülikooli Forbes Center' kontserdisaalis Harrisonburgis, St. Louisi katedraalis St. Louisis, Gosheni Kolledži Sauder' kontserdisaalis Goshenis, Hill Auditoriumis Ann Arboris, Yorkminster Park baptistikirikus Torontos ning Maison Symphonique kontserdimajas Montréalis.

Tõnu Kaljuste sõnul oli kava ehitatud kahe suure vaimse ja ajaloolise telje ümber. Esimene pool keskendus Arvo Pärdi meditatiivsele ja ajatusest kantud helikeelele, süvenedes vaikusesse, palvesse ja sisemisse kuulamisse. Teine pool viis teravamasse ja ajalooliselt konkreetsemasse ruumis, käsitledes väikese rahva kokkupuudet suure ja võõra kultuuriga, eelkõige Veljo Tormise teoses "Piiskop ja pagan", peegeldades ka tänaseid pinged.

Sellele lisandus Toronto kontserdil maailma esiettekanne Riho Esko Maimetsa teosest "Inglihääl ja pasunad". Kavasse põimusid Luciano Berio, Evelin Seppari ja Philip Glassi teosed eri kultuuriruumidest, luues kuulamisteekonna: meditatiivsest sisekaemusest läbi ajaloolise trauma ja tänapäevase rahutuse küsimuseni.

Koori tervitasid täissaalid ja kontserdid võeti ovatsioonidega vastu. Turnee viimast kontserti Montréalis arvustati väljaandes Le Devoir: "Eesti Filharmoonia Kammerkoor on mitmes mõttes silmapaistev ansambel: tegemist on virtuoosse kooriga, sest repertuaar oli nõudlik (Berio!), intonatsioon kindel ning dünaamiliste nüansside doseerimisel valitseb suur paindlikkus ja reageerimisvõime. 24 lauljast koosnev koosseis kiirgab nooruslikkust ja häälevärskust, ilma et puudu jääks küpsusest.

Kui kooriliikmed astuvad solistirolli, on nende hääled selleks igati sobivad – tegemist on tõeliselt koolitatud vokaaliga /…/. Soprani Marie Roosi decrescendo/morendo-nüansid Philip Glassi üllatava ja liigutava "Father Death Blues'i" lõpus olid meeldejäävad. See, mis Glassi teoses kehtib solisti kohta, kandub dirigent Tõnu Kaljuste rafineeritud juhatuse all üle kogu ansamblile: ta kaalub hoolikalt nüansse ja fraasilõppe ning laseb "n"-häälikutel peenelt resoneerida ja ümaralt kõlada.

Kõige tähtsam on aga kava intelligentsus. Eriti võib esile tõsta teist poolt, kus alati üllatav Veljo Tormis loob omamoodi täiusliku keskaegse muusika pastiši (õpetatud sakraalne osa), mis põrkub traditsioonilise rahvamuusikaga (sõjakas paganlik element), ning need kaks sulanduvad seejärel osavalt. Tormise näiliselt keskaegsest ja primitiivsest stiilist liiguti edasi Berio näiliselt renessansliku "Cries of London'i" juurde – tõelise muusikalise teatri näiteni, mida teenisid nii koor kui ka koorist tõusnud solistid.

Seejärel jõuti uue Eesti helini – Evelin Seppari heliloominguni, mis kujutab endast häälikute ja täishäälikute lainetena voogavat kõlapilti. Kontserdi lõpetanud Glass oli oma võtete ja väljakutsete (motiivide kordus) kaudu justkui kaja Pärdi teosele "Which was the Son of…", mis kõlas esimeses pooles. Mida Kaljuste laupäevases intervjuus ei maininud, oli see, kui originaalne oli Pärdi-plokk kavas, mille eesmärk oli vabastada helilooja "tintinnabulismi-helilooja" kuvandist. Kui "Magnificat" (do-keskmega) on arhetüüpne, siis tekstikordused teoses "Which was the Son of…" sunnivad Pärti eelkõige meloodilisele ja rütmilisele leiutamisoskusele. Iga valitud teos näitab, et Pärdi muusika on mitmekesisem, kui sageli arvatakse. Kolmes katkendis "Kanon pokajanenist" avaldub Kaljuste dirigendikäekiri kõige peenemas ja meisterlikumas vormis. Katkendid on valitud ja järjestatud ideaalselt," kirjutas Christophe Huss.

Väljaandes St. Louis Arts Scene kirjutas George Yeh pärast kontserti St Louisi katedraalis: "Selle kontserdi kvaliteedi võib kokku võtta ühe lausega: algusest lõpuni suurepärane. Eesti Filharmoonia Kammerkoori lauljad on selles repertuaaris selgelt väga kogenud, mida näitab nende loomulik ühtne kõla ja suurepärane toon. Samamoodi on 73-aastane härra Tõnu Kaljuste tõeline "vana proffi" stiilis dirigent – mitte mingil juhul efektne, vaid selgete ja puhaste žestidega, et saavutada see, mis vaja."

Mitmeid kontserte külastasid väliseestlased, kes väljendasid oma imetlust ja rõõmu pärast kontserte. Ann Arboris kontsertil viibinud Keiu Aksu jaoks oli see esimene kohtumine Pärdi loominguga elavas esituses. "Eriti puudutasid mind hetked, kui koor laulis väga vaikselt – nii õrnalt, aga samas kandvalt. Kontserdi viimane, venekeelne "Kanon pokajanen" kõlas minu jaoks maagiliselt ja jõuliselt, ent pehmelt ja hellalt. Seisvad ovatsioonid mõjusid väga liigutavalt – see oli ütlemata kaunis õhtu!"

Turnee korraldas tunnustatud agentuur Opus 3 Artist ja selle toetaja on Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ), kes on kammerkoori esinemisi USA-s toetanud juba kolmandat hooaega.