ARVUSTUS. Triin Tulgiste Jevgeni Zolotkost: Leiguse kaotamine
Jevgeni Zolotko loomingulise biograafia läbivaks märksõnaks on suhestumine kristliku traditsiooniga, vältides siiski kristlikule kunstile koheselt äratuntava kristliku sümboolika kasutamist.
Jevgeni Zolotko ruumiinstallatsioon "Leigus. Proloog"
Tartu Kunstimuuseum, 19. detsember 2013 - 9. märts 2014
Zolotko tööde tausta mõistmisel on oluline eelkõige kristluse tekstiline pärand, mis väljendub muuseas ka otsestes viidetes Piibli tekstidele. Kuigi juba skulptoriharidus viitab tegelemisele konkreetse materjaliga, on Zolotko viimaste aastate teosed (eriti just kuueosaline sari “Asjad”) tegelenud sügavamalt ka mateeria metafüüsilise poolega. Just nende kahe huvi kokkupuutepunktiks on ka “Leigus”, milles on koht nö tavalistel asjadel ja selgel kristlikul narratiivil.
Näitust saatvas trükises võrdleb Zolotko oma tegevust kunstnikuna dramaturgi omaga, kuna ka temale on oluline vaatajale ruumis loo jutustamine. Installatsiooni kontekstis peab tõesti möönma, et loo arenedes astuvad esiplaanile ja määravad jutustuse kulgu erinevad tegelased. Antud loo esimesed peategelased on varjatud kahe näiliselt olmesituatsiooni alla liigituva stseeni taha. Videoteoses näeme noort poissi ja valges kitlis “teadlast”, kes võtab akvaariumis ujuva kala, hoiab seda mõnda aega vedelas lämmastikus, asetab külmunud kala uuesti akvaariumisse ja jälgib, kuidas too seal jälle aeglaselt ujuma hakkab. Kuigi antud loos on märgiline roll kõigil osapooltel, millest täpsemalt allpool, võiks siiski peategelasena esile tõsta kala. Kala sümboliseerib kristlikus sümboolikas teatavasti Jeesust. Seega võiks loodusteaduslikku katset kala viimisest elu piirimaile tõlgendada kui Jeesuse ristilöömist (kui ekstreemset külma) ja sellele järgnenud ülestõusmist (kala sulab ja hakkab uuesti ujuma).
Teise stseeni keskmes on kolm tavalisest madalamal asetsevat standardset kraanikaussi koos peegli, seebikarbi, kahe valge ja ühe verise käterätikuga, mida saadab rahvusvaheliselt tunnustatud kätepesemise instruktsioon. Arvestades, et kala-katse näol oli tegemist Jeesuse surma ja ülestõusmise sümboliga, on ootuspärane, et käterätil on ka tema veri, mis tähendab ühtlasi, et antud stseeni peategelane on Pontius Pilatus. Mõlemat stseeni ümbritsevad joonistused antiikskulptuuridest veripunasel taustal luues nii kirjeldatud sündmustele ka teatud ajaloolise fooni.
Vaadates, kuidas meile kahte keskset teemat esitletakse, torkab esimesena silma mõlema teemakäsitluse silmnähtav neutraalsus, mis väljendub esimesel juhul teadusliku katse kui võimalikult suurt neutraalsust eeldava formaadi kasutamises ning teisel juhul standardiseeritud vannitoatarvete ja helifooni kasutamises. Ka klassikalised joonistused seintel mõjuvad vaatamata oma punasele foonile täiesti kiretult või, kui pöörduda näituse pealkirja poole, siis leigelt.
Seekordse näituse võti võikski olla Zolotko enda määratlus leigusest kui olukorrast kui “sa ei ole kurja vastu ega hea poolt” (Kataloog, lk 6). Seega ei viita leigus (või neutraalsus) siinkohal millelegi, mis on jahtunud ja seekaudu midagi kaotanud, vaid pigem millelegi, mis eksisteerib enne sooja ja külma. Nii võiks leigust mõista kui algstaadiumit, mida ei ole võimalik uuesti saavutada, kuna see on punkt, millest kõik (sh valikud) alles algab. Leiguse sellisele määratlusele viitavad ka näituse kesksed elemendid - laps ja mateeria, mida Zolotko ise kirjeldab süütu ja puhtana, kuna kumbki pole teinud valikut hea või kurja kasuks. Niisiis on näituse lõpustseenis keskmes ikkagi laps ja küsimus, millise valiku ta teeb? Huvitav on ka see, et kui nö halb valik (verised käed) on võimaliku valikuna kujundlikult välja joonistatud, siis hea valik on jäänud selgelt sõnastamata. Nii võiks leigust mõista ka kui kaotatud paradiisi, millele järgneb paratamatult varem või hiljem üleminek Pilatuse poolele.
Fotod: Indrek Grigor
Toimetaja: Mari Kartau