Kemialliset Ystävät nimelise projekti taga seisab Tamperes baseeruv soomlane Jan Anderzén. Esimesed salvestused tegi Anderzén selle nime all juba 1995. aastal. Olles koos töötanud arvukate muusikutega, on enamik Kemialliset Ystävät'i salvestusi sooloproduktsioonid. Kemialliset Ystävät'i muusikat on liigitatud psühhedeelse folgi alla (ja projekt on plaadistanud ka Fonal Recordsile), kasutatud pillide sortiment sisaldab ärahäälestatud kitarre, mandoliine, balalaikasid, mänguasju ja käsilöökriistu, sämplitud on avangard-jazz-legendi Sun Ra ning elektronmuusika pioneeri Karlheinz Stockhausenit.

"Alas Rattoisaa Virtaa" hülgab suuremas osas folgilikud elemendid ja keskendub elektroonilisemat sorti psühhedeeliale. Üldine helimaastik on üsna kollaažilik, tegemist pole sedasorti elektroonikaga, mis suuresti rõhub ühele kindlale ideele ja selle korduv-minimaalsetele variatsioonidele. Vastupidi, Jan Anderzén paistab olevat võtnud nõuks panna ühte muusikapalasse rohkem ideid kui teised elektroonikud tervele plaadile. Isegi kui pala on vaid nii lühike kui "Roiske Ruudukolla", mis kannab endas ühtviisi nii MIDI-orkestratsioone, analoog-sündisekventse kui ka ambient-foone ja kirevat sämplerikunsti. "Arkistorotat/Risuilla Täyteyssä Salissa" esimene osa paistab viitavat Mouse On Marsi tüüpi mängulisusele nende "Idiology" perioodist. Kõrva hakkab aga mõneti zappalik meloodia, just sedasorti uhke, isegi irooniamaiguline viis, mida saab panna mängima ühes nii kitarril, puhkpillidel kui süntidel. Enam-vähem sarnasel moel konstrueeritud meloodiat kuuleb ka viiendas palas "Naderbux & Sundergrund", mille kirevast elektrohelide montaažist kostub ähmaselt välja psühhedeelse popmuusika stiilis kompositsioon.

"Vettä Yarahille" tundub olevat plaadi keskne teos kollaažiliku elektroonika mõttes, mutantlik r&b-rütmifaktuur toetamas kõhedaks võtvat elektroonikatrippi, lõpeb lugu aga linnulaulude ja veidrate häälesämplitega. "Hetkinen" oma melanhoolses kammerlikkuses paistab olevat erandlik kord, mil ühes palas jälgitakse kindlat tsentraalset ideed, "Ei Millään Kielellä" suudab sulatada psühhkitarri glitch-hop-struktuuri ilma, et see võõrkehana tunduks. Veidras keskkonnas polegi miski liiga imelik.

"Alas Rattoisaa Virtaa" pole tüüpiline elektroonikaplaat, maksimalistlik helide kokkukuhjamine asendab tihti minimalismi. Kohati võivad arranžeeringud olla liiga hõivatud ja klaustrofoobsed. Kindlasti pole tegemist vaid taustamuusikaga, kuulamiseks on vaja keskendunud meelt. Plaat sobib vinüülformaati: kui esimene pool läbi, võib selle rahulikult sinnapaika jätta ja alles tüki aja pärast teine pool keerata peale. Kauamängiv tõestab, et Soomes osatakse huvitavat muusikat luua.

"Kun rajat sulaa":