Nagu tõlkeraamatute puhul sageli, tuleb ka antud juhul alustada nutust ja halast – ei ole see raamat hästi tõlgitud, no ei ole! Alustame või pealkirjast, mille eestikeelne versioon pilgutab silma 1990ndate jubedatele Vene jahindus- ja kalandus-, tegelikult muidugi viinanduskomöödiatele, kuid mis 2013. aastal ilmunud ingliskeelses originaalis kõlab ometi täitsa kenasti – „Mastering the Art of Soviet Cooking“, mida võinuks tõlkida samasuguse neutraalse elegantsiga: „Õppides nõukogude kokakunsti“ või lausa „Nõukogude kokakunsti meistriklass“.

Kohmakused ja rohmakused jätkuvad kaante vahel. Tõeliselt riivab tõsiasi, et tõlkija pole ilmselt teadlik kultusteose „Raamat maitsvast ja tervislikust toidust“ olemasolust, sest tuima rahuga tõlgib ta selle pealkirja kui „Maitsev ja tervislik toit“. Ausalt öeldes tuleks keelata kõigil, kes pole selle nõukogude elu köögipoole deliirilise tegelikkuse ühe nurgakiviga kokku puutunud, läheneda igasugustele teostele, mis tolle perioodi toitlustamisküsimustega tegelevad.

Teisest küljest tuleb muidugi olla mõistev ja tõlkija Kreet Volmerile ka au anda – pole kerge eestindada raamatut, mis on kirjutatud inglise keeles lääne lugejale, kuid mis kirjeldab venekeelset nõukogude tegelikkust. Probleeme on pea igal leheküljel ning nende lahendamiseks head varianti ei leidugi – kui autor pikib teksti vene sõnu, mis peavad lääne lugejale lisama koloriiti, kuid mõjuvad eesti keeles elementaarselt, kohati veidi idiootlikultki, siis polegi midagi teha, sest selline on autori soov. Siiski pidanuks raamatule lisama rohkem joonealuseid märkusi – eriti kohtades, kus autor ilmselgelt eksib, nagu lk 115, kus on juttu helikopterist, kuid tegevus toimub 1941. aastal, mil helikoptereid veel lihtsalt polnud. See on aga juba kivi toimetaja Siiri Rebase kapsaaeda.

Vene, juudi ja saksa juurtega autori teos on huvitav lugemine ühel teisel põhjusel – raamat näitab, kuidas nõukogude kogemusega inimene katsub enda elu, juuri ja lapsepõlve tegelikkust teha arusaadavaks lääne inimestele, kel puudub kokkupuude kõige sellega, mis ühele kuuendikule planeedi maismaast oli elementaarne. Ehk siis defitsiidi, järjekordade, igapäevase sõimu ja alanduse, väärastunud inim- ja töösuhete ning selle tõttu muidugi ka veidrate, sageli improviseeritud söömis- ja toiduvalmistamisharjumustega. Enamik asju tuleb tuttav ette ilmselt igaühele, kes on sündinud enne 1980. aastat. Mõni asi on aga ka võõras, sest Anya von Bremzen räägib ikkagi Moskva elust.

Moskva, kus elas kaks protsenti impeeriumi elanikkonnast, kuid kuhu autori sõnul saadeti 40 protsenti impeeriumi lihatoodangust! Moskva, kus tsaariajal pakuti luksuslikes trahterites legendaaret kulebjaakat, mis oli „kaheteistkorruseline pilvelõhkuja, mis algas alumiselt korruselt lutsumaksaga ja jätkus ülespoole kala-, liha-, metslooma- ja riisikihtidega“ ning magusroaks võis süüa puuviljatäidisega pelmeene „mullitavas rosé šampanja kastmes“ (lk 29)! Jaa, Moskva...

Kuid rohkemgi kui Moskvast või toidust – olgu selleks mainitud hõrgutised või ka lihtsamad road, nagu tavaline sovetlik kotlett (mis, üllatus-üllatus, oli hale jäänuk sm Anastass Mikojani katsest toota Nõukogudemaal hamburgereid, „kuid segaduses läks kukkel kaduma ja kogu maa jäi masstootmise tulemusel müüki paisatud kotlettide konksu otsa“, lk 340) või suurepärane gruusia ühepajatoit tšanahi – kirjutab rahvusvaheliselt tuntud kokandusguru hoopis oma perest. Selles mõttes annab võtme raamatu mõistmiseks alapealkiri „Mälestusi toidust ja igatsusest“.

Nimelt ei ole Anya von Bremzeni perekonnalugu, nagu tema nimest juba aimata võib, sugugi mitte tavaline nõukogude lugu. Ema, Liza Frumkina, pärines Odessa juutidest ning tema isa, Naum Frumkin, tõusis 1930ndate suurte puhastuste ajal tühjaks jäänud kohti mööda kiirelt karjääriredelit mööda üles ning oli Nõukogude välisluures tähtis mees, keda tema amet tõi Eestissegi, kust ta oma kahele tütrele kaunid kingid kaasa tõi: „Erekollased õhukesest peenest puuvillast kaelasallid olid tüdrukute trofee Nõukogude riigi räpasest Eestimaa okupatsioonist juulis 1940.“ (lk 102) Hiljem mainitakse korduvalt Balti laevastiku ülemat admiral Tributsi, kes jäi surmani 1977. aastal vanaisa Naumi sõbraks ja eestkostjaks.

Autori „isapoolsed esivanemad kuulusid saksa aristokraatia hulka, kes abiellusid Kaspia kaupmehetütardega“ (lk 62). Anya isa, Sergei, oli aga keemik, kes töötas salajases laboris, kus tegeldi Lenini, objekti nr 1, säilitamisküsimustega. Hiljem sai temast „nutikas ludri“, kes elas „obloomovlikku elu“, mille hulka kuulus raamatute lugemise kõrval nii taevaliku borši keetmine kui jumaliku „suhkrustatud pohladel tõmmanud“ (lk 264) samagonni destilleerimine.

Selles kõiges on ohtralt materjali headeks lugudeks, mida autor seob osavalt ja rodina ajalugu tundes küll ajalooliste anekdootidega Kukuruznikust, küll huvitavate majandusteaduslike faktidega, küll lugudega sellest, kuidas 1930ndatel viidi inimesi populaarse laulu „Suur ja lai on maa, mis on mu kodu“ saatel hukkamisele. Nii saabki viimaks ring täis – iga nõukogude kümnendi kohta on üks peatükk, mis on ühtlasi peatükk autori suguvõsa loost, mis omakorda põimitakse hästi kokakunsti ajalooga. Ja kõige kohal lasub Stalini pikk vari...

Ilmselt on „Kokakunsti eripäradest nõukogude korra tingimustes“ üks nõukogudevastasemaid (toiduteemalisi) raamatuid üldse. Ja samas üks südamlikumaid. Teose lõppu on lisatud retseptid ja kirjanduse – peamiselt ajaloo- ja ühiskonnateaduslike teoste – nimekiri, kuid tõesti, selle tugevaim külg on perekonnalugu, kust vaatab vastu kogu NSV Liidu ajaloo hiilgus ja viletsus nii, nagu see üht perekonda tabas.

Ja kas lõpus ootab lunastus ja vabanemine? Seda on raske öelda. Sest viimane peatükk on pühendatud „Putinlandile“, mida juhivad „Kremli härjapõlvlased, Medvedjev ja Putin“ (lk 322), kelle geniaalsel juhtimisel on Moskvast saanud „Puškini monumentidega Dubai“ (lk 301). Ning autor tunnistabki, et tõeliselt vaba saab ta olla vaid vabas maailmas. Ja Venemaa sinna paraku ei kuulu. Nüüd vist veel vähem kui raamatu originaali ilmumisel. Ilmus see aga alles aasta eest.