Tõsiasi on, et juba üle saja aasta pressitud miljonitele helikandjatele toob iga järgnev aasta samuti miljonite kaupa lisa. Osad neist saavad kuld- või plaatinaplaatideks, teisi kiidavad kriitikud ja kolmandaid kuulab rahvas, nii nagu see aegade algusest ikka olnud on. Ülejäänud plastmass kahjuks, või siis enamasti ikkagi kõigi suureks kergenduseks kaob minevikku, endast peaaegu mingit märki maha jätmata. Paraku leidub aga alati tüüpe, kelle jaoks igal aastal miljonites tiražeeritud „uus“ muusika piisavalt rahuldust ei paku ja nii liiguvad nad oma otsingutel just nende ajaloo prügikasti sattunud plaatide radadel. Mida tundmatum, seda ahvatlevam. Privaatpress (ise välja antud helikandja) – suurepärane! Raadioarhiivis tolmu kogunud varemavaldamata instrumentaaltsükkel – veel parem. Sahtlipõhjas vedelev aastakümnete tagune kodustuudiolindistus – bingo!

Võimalusi plaate taas välja anda on palju. Pea igal aasta ilmub näiteks Led Zeppelini, Beatlesi või Madonna uustrükke, mis on enamasti raha teenimise eesmärgil üllitatud. Selles ei ole mõistagi midagi halba, sest ajatu muusika leiab alati ostmist ja nii kerkivadki sellise kaliibri staaride helikandjate müüginumbrid iga aastaga aina. Palju tänuväärsem on aga (enamasti melomaanidest koosnevate) väikeplaadifrimade tegevus obskuursuste otsinguil ja reliisimisel. Nii leiavad tee kuulajateni ka näiteks X-kategooria 70ndate pornofilmi soundtrack või ainult Etioopias väljaantud afro-disko kogumik.

Teadagi on aastalõpp kokkuvõtete tegemise aeg ja võtakski aasta kokku ka taasreliiside vaatenurgast. Et oleks huvitavam, jätame Madonnad ja biitlid kõrvale ja vaatleme kümmet plaati, mis on varem ilmunud mõne väikefirma all, pisikeses koguses, või siis polnud seda üldse mitte. Enamasti käib jutt artistidest, kelle nimed olid enne taasilmutamist enamusele, tihti isegi paadunud melomaanidele, täiesti tundmatud. Nimetagem seda tabelit siis 2014. aasta marginaalsete taasreliiside top 10-ks. Subjektiivseks, mõistagi.

1. Donnie & Joe Emerson „Still Dreamin’ Wild: The Lost Recordings 1979-81“ (Light In The Attic)

Eelmisel aastal ilmunud vendade „Dremin’ Wild“ albumi taasreliis oli hitt. 30 aastat hiljem taasavaldatud plaadi „lugu“ oli nii võimas, et tegi südame härdaks ka kõige küünilisemal muusikasõbral. Ei hakka seda juttu siia ümber kirjutama, see on netist kergesti leitav, aga selle süžee ei jää Sixto Rodriguez’i „Sugar Manile“ palju alla. Asjasse oli segatud palju unistusi, üksikud müüdud eksemplarid ja ja hiljem haamri alla läinud perefarm... Nüüd tuli plaadifirma Light In The Attic välja vendade Joe ja Donny seniavaldamata, järgmistele plaatidele mõeldud materjaliga. Ja pani jälle kümnesse.

Huvitav fakt: plaadipildil rippuvad kostüümid on samad, mis olid neil seljas esimese plaadi kaanepildil 35 aasta tagasi.

Kuula siit.

2. Javier Bergia „Eclipse“ (Emotional Rescue)

Javier Bergia nimi pole tegelikult päris tundmatu – kuulus ta ju teatud ringkondades lausa kultuslikuks saanud Brasiilia new wave-bändi Finis Africae. Soolomaterjali koondavale vinüülplaadile on kogutud hetkel „moodsamad“ lood tema 80ndate perioodist. Ehk siis on kogumikule valitud palad, mis näitavad tema popilkku ja baleaarilist külge ja moodustavad ühtlase terviku, nagu oleks tegemist albumiga. Kindlasti üks selle aasta parimaid taasreliise ja seda just oma muusikalise kvaliteedi skaalal.

Huvitav fakt: siiani muusikaliselt aktiivne Javier Bergia osaleb hetkel erinevates kammermuusikaansamblites ja veab igapäevast muusikasaadet Hispaania Rahvusraadios.

3. Konrad „Evil“ (Etheral Sequence)

Üks sel aastal ilmunud veidramaid taasreliise. Konradi magamistoaelektro plaadi 80ndate algusest andis Etheral Sequence küll välja, aga palju küsimusi jäi õhku. Kes on see müstiline tüüp ja mida tahtis selle plaadiga öelda? Üksikud intervjuud ja välja otsitud faktid tema elust ei anna just palju vastuseid. Üks on kindel – „Evil“ pole ainult kuri ja veider, vaid kohati ka uskumatult hea.

Vastuseta küsimused siinkohal lisavad Konradi muusikale ainult kaalu ja naelutavad kuulama. Ohtralt kosmost, tulnukaid, kriiskamist ja märulit, aga ka ilusad popballaadid ja catchy'd meloodiad. Nagu Ariel Pink oleks kohtunud Manowariga.

Huvitav fakt: Konrad leiti üles tänu ühele melomaanide foorumile, kus aktiivsesse keskustellu selle üle, kes ja kus on plaadi autor, sekkus Konrad ise, jättes sinna oma telefoninumbri, paludes huvi korral võtta ühendust.

Kuula siit.

4. Kofe „Balans“ (Baran)

Ida-Euroopa harulduste taasväljaandmisele spetsialiseerunud sümpaatne väikeplaadifrima Baran on näpud taha saanud tõelisele pärlile 80ndate Leningradi new-wave-skeenest. Seniavaldamata materjal on pääsenud Melodija „masterdajate“ käte alt ja seetõttu kõlab nende muusika mahlakalt, bassiselt ja sama veenvalt kui nende eeskujude Yazoo ja Depeche Mode'i oma. Kõigest paar aastat tegutsenud bänd jõudis küll televisooni ja saavutas teatud ringkonnis kultusbändi staatuse, aga kuna Melodija plaadifirmal nende muusika avaldamise vastu huvi puudus, siis jäi „Balans“ nende viimaseks ja ainsaks päris stuudios tehtud salvestuseks.

Huvitav fakt: Kofed peetakse esimeseks bändiks Venemaal, kes kombineeris omavahel helisämplid, trummimasina ja live-instrumendid.

Kuula siit.

5. Boban Petrovic „Zora“ (Disco Not Disco)

Ulmeliste hindadega „Zora“ oli melomaanide hulgas jututeemaks juba aastaid kuni Bosnia päritolu Disco Not Disco plaadifirma lõpuks halastas ja selle jugo-disko klassiku ka lihtinimestele kättesaadavaks tegi. 1984. aasta ja segased ajad Belgradis on oma jälje ka sellele plaadile jätnud – lisaks paarile diskohitile on albumil ka melanhoolsemaid mõtiskluskohti ja tugev poliitiline alatoon. Võrdluseks on võibolla sobiv meil paar aastat hiljem alanud pungis toimunu. Boban ise on nimetanud olukorda plaadi tegemise ajal agooniaks, millest vabanemiseks oli ainult üks võimalus – salvestada see, lahkuda riigist ja lõpetada muusika tegemine.

Huvitav fakt: kodumaalt lahkudes kirjutas ta veel enne muusikast lõplikult kaugenemist raamatu „Rokanje“, mis räägib Belgradi ööelust 80ndatel.

Kuula siit.

6. Joan Bibiloni „El Sur“ (Music From Memory)

Mitte liiga tihti, aga see-eest erakordselt maitsekat kraami taasreliisiv Hollandi plaadifirma Music From Memory üllitas tänavu kaks suurepärast plaati 80ndatel muusikat loonud unustatud artistilt. Kogumikud itaallaselt Gigi Masinilt ja hispaanlaselt Joan Bibilonilt on mõlemad äramärkimist väärt, puht subjektiivsetel põhjustel tundus seda tabelit koostades Bibiloni oma südamelähedasem. Mallorcal elanud ja muusikat loonud Bibiloni oli üks teerajajaist, kelle muusika järgi me täna balearic-stiili defineerime. Eksperimenteerides trummimasinate ja süntesaatoritega, segades kokku elektroonilised helid ja akustilise kitarri, oli ta üks nendest, kes pani aluse hullusele, mis on päädinud „Ibiza sunrise“ stiilis kogumikega bensiinijaamde muusikalettidel.

Huvitav fakt: enne soololoominguga katsetamist õnnestus Bibilonil kitarristina musitseerida nii Jon Andersoni, Kevin Ayersi kui Jon Cage'i taustabändides.

Kuula siit.

7. Gerhard Heinz „Sex Fever“ OST (Private)

Vaatamata kuulujuttudele selle filmi bootleg soundtrack'ist sai tegelikult alles tänavu selle 1978. aastal valminud filmi heliriba esimest korda plaadile. Kuulujutte põhjustasid mõned märkimisväärselt head moroderlikud diskolood, mida filmis kuulda võis. Siivutu ümbrisega roosa vinüül tekitab vastakaid arvamusi, aga ainult enne plaadi peale panemist – tegemist on suurepärase funk-disko-ambient-plaadiga, mille võib tiirlema panna ka suurimate esteetide seltskonnas. Muusikas mingeid viiteid pornograafiale ei leia, see on lihtsalt terviklik ja värskelt mõjuv diskobuumi tippajal loodud album.

Huvitav fakt: plaadifirma kinnitusel on „Sex Feveri“ soundtrack'i müük alla 18aastastele keelatud

Kuula siit.

8. George Theodorakis „The Rules Of The Game: Original Studio Recordings (1978-1996)“ (Into The Light)

Legendaarse Kreeka helilooja Mikis Theodorakise poeg George tegi oma kuulsa isa varjus ka ise muusikat. 80ndate keskel ilmus talt lausa kolm albumit, aga eriline edu neid ei saatnud. Omades aja kohta tipptasemel sisustatud stuudiot, eksperimenteeris ta elekrooniliste pillidega, miksides kokku ambienti, sünteetilisi helisid, new age’i ja detaile kreeka rahvamuusikast, millest sündis täiesti ainulaadne helikeel, mis mõjub nüüd, kolmkümmend aastat hiljemgi erakordselt värskelt. See tulevikku vaatav lähenemine oli ka arvatavasti põhjuseks, miks Theodorakise muusika selle loomise ajal suurema tähelepanuta jäi.

Huvitav fakt: kogumikul leiduvad 16 seniavaldamata lugu on originaalis loodud teatrietenduste ja telereklaamide jaoks.

9. Roland Young „Hearsay I-Land“ (Palto Flats)

Järjekordne segu hullumeelsusest ja geniaalsusest, mis seekord pärit 80ndate New Yorgi tänavailt. Klarnetimängja ja raadio-DJ Young ei rahuldunud tavapärasega ja katsetas kodustuudios kõikvõimalike stiilide ja instrumentidega. Tulemust lühidalt kokku võtta pole võimalik, see on veider segu eksperimentalismist, soulist, sämplitest ja trummimasinatest. On tunda ka sel perioodil New Yorgis jõuliselt esile kerkiva hip hopi mõjutusi. Palto Flatsi plaadifirma poolt välja antud kogumikule on koondatud tema 84nda aasta EP ja 87nda aasta albumi lood, mis ta ise enda plaadifirma Flow Chart all väikestes kogustes tiražeeris.

Huvitav fakt: suure panuse plaadi amatöörlikku terviklikkusse annab plaadil osalev naishääl, kelleks on Youngi toonane elukaaslane Risa.

Kuula siit.

10. Tõnu Naissoo Trio LP (Jazzaggression)

Anti ka Eestis tänavu välja mitmeid taasreliise marginaalsete ja vähemmarginaalsete helikandjatega. Vinüülil kättesaadavaks muudeti näiteks Collage'i kolm albumit, Vennaskonna kaks esimest kassetti ja Väntoreli kogumik, aga välja tooks hoopis Norra plaadifirma Jazzaggression reliisitud Tõnu Naissoo Trio 1968. aastal ilmunud albumi. Plaat, mida peetakse üldse Eesti esimeseks jazzialbumiks, läbis maitseka uuenduskuuri ja autor esitles seda ka kenasti kontsertidega. Huvi selle vinüüli vastu oli kõrge nii meil kui mujal maailmas ja nii on tekkinud olukord, kus see taasreliis on omakorda muutunud rariteetseks ja hinnad kerkivad originaaliga võrreldavatesse kõrgustesse. See iseloomustab tegelikult peaaegu kõiki eelmainitud heliplaate ja põhjuseks see, et nende väljastajateks enamasti väiksed nn hobiplaadifirmad, kes suuri riske võtta ei taha.

Huvitav fakt: Tõnu Naissoo oli plaati salvestades vaid 16aastane.

Kuula siit.