Venemaa üüratutel avarustel laiuva Siberi peegelpilt on Eesti kultuuriruumis kirev, koosnedes mitmetest tasanditest. Kõige tuntumat, traagilisemat ja mällusööbivamat neist tunneb eestlaste kolm praegust põlvkonda hästi. Pisut tundmatum on peegeldus meie kaugetest keelesugulastest, õnnetus seisus samojeedi rahvastest, kelle probleeme ja kurba saatust on tabavalt ridade vahel kirjeldanud juba Nikolai Baturin. Paralleelseid reaalsusi või tegevusvälju võib Siberi sisevaates avastada aga lugematult: üheks selliseks võiks näiteks olla külad, mille on hõivanud populaarsust koguvate eri usuliikumiste esindajad.

Ei analüüsi ega arvusta

Neist välismaailma jaoks tuntuim ja tõenäoliselt ka suurim on vissarionlaste liikumine. Festivalil Docpoint esilinastus ja alates 13. veebruarist on Eesti kinoekraanidel ühte vissarionlaste perekonda portreeriv Jaak Kilmi ja Arbo Tammiksaare film „Kristus elab Siberis“. Vissarion, liikumise karismaatiline liider, on endine Krasnojarski krai liiklusmiilits Sergei Torop. 1990. aastal nägi ta ilmutust, mille järgi on ta uuestisündinud Jeesus Kristus. Ligi 5000 inimesest ja umbes kolmekümnest külast koosneva ökokogukonna (täpset määratlust organisatsioonile on raske anda) vaimne õpetaja kehastab enda ja järgijate sõnul eelkõige elavat Jumala sõna. Kõik, mida Jumal öelda tahab, ütleb ta Vissarioni kaudu.

Vissarioni usku astunud inimeste hulgas on kõrgharidusega aednikke, arste, õpetajaid ja teiste elualade esindajaid. Kuuldu ja loetu põhjal ei saa neid kuidagi pidada pimestatud usuhulludeks. Selline hinnang väljastpoolt on aga kerge tulema.

Õpetaja isikul ja Vissarioni õpetusel on tegelikult filmis põgus roll. Nii nagu küla elanikud ei arvusta ega analüüsi oma õpetajat, ei tee seda ka film. Vaatluse all on hoopis ühe pere elu, pearõhuga lastel, kelle olemine paistab kadestamisväärt ja kelle avar sisemaailm paneb vaataja kohati mõnuga muigama. Kaameratöö osades kaadrites, tõsi küll, näib kummalisevõitu.

Kas püsiv paradiis?

Filmi üheks kandvaks ideeks on kahe eri maailma vastandus. Peterburis kirjutab lugematuid avaldusi Vene riigiinstantsidele oma lapsed Taigasse kaotanud Magomed. „Kooliharidus on asendatud ususekti liidri Vissarioni väärõpetusega,“ manifesteerib ta oma ametikirjades. Vissarioni koolis aga õpetatakse lastele ainult häid asju, hiljuti võeti vastu otsus sõjad ajalootundidest välja lõigata.

Kahe maailmapildi ja -vaate kaugus teineteisest on filmis hästi välja toodud ja suubub absurdihuumorisse. Mehe (Magomedi) vägivalla käes kannatanud naine leiab Siberis uue armastuse ja elu. Tagasipöördumine on enam kui mõttetu, seda antakse mõista ka vaatajale. Vene hing kohtub sisemise vagadusega Siberi pisarateni hingematva looduse taustal. Filmis jäädvustatud idüllist jääb aga ikkagi sõelale küsimus: kas elu Viimase Testamendi Kiriku koguduses on jätkusuutlik ja nii ideaalne, kui seda filmis kujutatakse? Teiste sõnadega: kas otsekui John Locke`i ideedest lähtuv, olulise välise sekkumisvajaduseta inimese humaansusele lootev kogukonna mudel saab tänapäeva tingimustes Siberi taigas toimida? Või kui reaalne on sealsamas ehitada üles anarhistlikku kogukonda, kus nn loodusseisundis areneb inimeste vahel välja loomulik koostöö, mis jääb koos inimlike väärtustega püsima?

Need küsimused on huvitavad, aga vastuseid on vara ja raske anda. Nagu Jumala sõna, nii ka kogukonna struktuuride lahkamisega film ei tegele. Tõlgendamisvabadus on jäetud vaatajale.
Tugev elukeskkonna- ja vaimsuse vahetus on midagi, mis kindlasti võimsalt mõjub. Esimene eufooria aastatega vaibub, elu muutub tavalisemaks ja ka siis tuleb karmides tingimustes kuidagi hakkama saada. Ja vaatamata sellele, usun, et enamik sealsetest inimestest ei ole nõus oma elu taigakülas rohkem mugavusi pakkuva linnaelu vastu välja vahetama.

Sai Baba – tulnuka taaskehastus

Film maalib siiski elust Vissarioni Päikeselinnas tahtmatult idealistliku pildi. Osa filmi tegijaist kinnitavad seda kahetunnises, juba 10. märtsil 2013 Raadio 2 eetris olnud saates "Hallo Kosmos", mis erinevalt filmist aitab mõista usukommuuni ühiskonnakorraldust.

Nagu aimata võib, puudub vissarionlastel kohapeal miilits või mõni muu seadusi kontrolliv organ. Peresiseseid keerulisemaid ja suuremaid probleeme lahendab Moraal-Eetiline Komitee, kes perekondadel vastavalt vajadusele külas käib. Kogukonna koosolekutel räägitakse avameelselt kõigest nagu pihil olles, kuulajad eelkõige toetavad, mitte ei mõista hukka.

Vissarion on oma järgijaile andnud ühe olulise juhise: "Tehke midagi oma kätega“. Ta soovitab igaühel avada oma masterskaja (töökoda) ja midagi kohapeal toota. Ja nii on kommuunis nii kangastelgedel kudujaid, pottseppi, palkmajade ehitajaid kui teisi ametimehi. Ja rahvustest ei ole sugugi esindatud vaid venelased või Venemaa vähemusrahvad, kogukonnaga on liitunud ka lääneeurooplasi.

Tööka ja toimeka askeldamise taustal kõlab üle külade taassündinud Jeesus Kristuse prohvetlik hääl läbi helivõimenduse: „Kiirustage, meil pole jäänud palju aega.“ Igal pühapäeval kohtub õpetaja koguduse liikmetega ja vastab vaid kõige olulisimatele küsimustele, kõik ülejäänud vajalik on juba kirjas pühakirjas, mida kirjutab pidevalt ja jooksvalt üles Vissarioni parem käsi, endine vene rockbändi Integral vokalist Vadim Redkin.

Vissarionlaste maailmapildis on muuhulgas oluline roll tulnukatel, kellest ühed on tulnud Siberi külade elanike hävitama ja teised päästma. Kõike seda teevad aga maavälised olendid vaid isiklikust kasust lähtuvalt. Muide, ühe tulnuka taaskehastus on mõne vissarionlase arvates ka Sai Baba isiklikult.

Ehk sobikski siinkohal lõpetada jutt filmis kõlanud mõttega ühelt pühendunud ja elatunud vanadaamilt: "Maailma ei päästa tehnokraatlik areng. See on tulnukate asi, las see jääda neile."

Kui aga tulnukad kõrvale jätta, siis meie kohaliku regionaalpoliitika päästmiseks oleks ilmselt ühte väikest Vissarioni vaja pea igasse Eesti maakonda. Ootame ja loodame.

Vaata treilerit: