Colombia on tuntud kui üks maailma ebaõiglaseimaid riike. Umbes 46 miljonist elanikust on pooled vaesed, nendest omakorda pooled veel väga vaesed. Narkokaubandus on end sisse söönud praktiliselt kõigisse elusfääridesse. Narkoparun Pablo Escobar on tänini ilmselt tuntuim kolumbialane, kelle nime kurikuulsus pole kustunud ka 23 aastat pärast tema tapmist. Medellini kartelli liidrisse olevat kohalikud kuuldavasti üsna hästi suhtunud, kuna kohalikus poliitikas mõnda aega kaasa löönud mees panustas märkimisväärselt oma kogukonda, rajas koole, kirikuid ning sotsiaalmaju. Majandusajakiri Forbes arvutas kokku, et karjääri tipul 1989. aastal oli Escobar oma 30 miljardi dollariga rikkuselt seitsmes inimene maailmas.

Huvitava juhuse tahtel jõudis samal ajal Juan Gabriel Vasqueze suurepärase teosega "Asjade kukkumise hääl" Eestisse ka Andrea Di Stefano lavastajadebüüt, õõvastav thriller "Escobar. Kaotatud paradiis" (vaata alt treilerit), kus ürgkurja ning üdini alatut nimikangelast kehastab üliveenvalt Benicio del Toro. Üpris lohutu ja õnnestunud film, kus kujutatakse realistlikult Escobari pragmaatilist vägivalda, mille eest ei olnud kaitstud ka pere lähiringi kuulujad. Tema hingele jäid tuhanded inimelud.

"Asjade kukkumise hääle" allteksti hoomamiseks tulevad algteadmised Colombia vägivaldsest minevikust kasuks. Juan Gabriel Vásqueze - kirjaniku, tõlkija, esseisti ja ajakirjaniku 2011. aastal ilmunud tuntuim ja hinnatuim teos "Asjade kukkumise hääl" algabki aastal 2009, musta pärli karva jõehobu viimaste tundide kirjeldamisega. Loom oli põgenenud Magdalena oru vanast Pablo Escobari nimelisest loomaaiast ning jõudnud omajagu pahandust teha. Loo minategelane Antonio Yamarra on sellal oma Bogota korteris ning kerib mälestustelinti tagasi. Tema lugu algab La Candelaria kitsail tänavail Bogota kesklinnas, kus ta kohtub piljardiklubis juhuslikult Ricardo Laverdega - mehega, kel on jäänud elada veel mõni tund ning kelle vägivaldne surm põimib nende saatused kokku.

Hirm hõljub iga lehekülje kohal, kuigi Bogota vägivaldsemad aastad tunduvad olevat selja taha jäänud. Escobarile ei tähendanud eriti midagi lasta mõrvata tülikas justiitsminister või presidendikandidaat ning õhkida lennu pealt Boeing 727-21, et tappa poliitik, keda siiski pardal ei olnud.

See on ääretult poeetiline ja emotsionaalne teos, meisterlike kirjeldustega: "Andide kõrgmäestiku eresinine taevas, hommikud, mil temperatuur langeb alla nulli ja kuiv õhk kõrvetab kartuli- ja lillkapsasaagi ja päikeselised ja soojad päevad, valgus niivõrd läbitungiv, et õhtuks on nii põsed kui ka kukal punased". (lk 33)

Arusaamatul põhjusel riigi kõrvalisemasse nurka 2600 meetri kõrgusele kerkinud pealinn Bogota on nagu kõik Ladina-Ameerika pealinnad liikuv ja muutuv: "Ebastabiilne seitsmest või kaheksast miljonist elanikust koosnev element: "kui siin silmad liialt kauaks sulgeda, võib neid avades avastada end vägagi hõlpsalt sootuks teisest maailmast". (lk 60)

Hirm. Nõrkus. Ärritus. Atentaadid, pommid. Ootus. Muretsemine, kui keegi, kes pidi tulema, ei tule. Teadmatus, millal on sinu kord. Kõigele vaatamata ei ole see raamat siiski vägivallast, kuigi selle ähvardav purpurpitser on vajutatud pea kõigi ridade vahele. See on Mai Tõnisoo heas tõlkes võimas, haarav ja ilus teos elujanust ja armastusest ühes kauges riigis, kus õhus hõljub lämmatav palavus ning "iga hetk võib taevas värvuda tumedaks nagu eesli kõhualune ning puhkeda paduvihm".