Arvustus. Kunst kui small-talk, kunstnik kui aiapäkapikk ({{commentsTotal}})

Epp Kubu – “10 minutit / Suurpuhastus”
Epp Kubu – “10 minutit / Suurpuhastus” Autor/allikas: Martin Dremljuga

Laupäeval toimus Kanuti gildi SAALis „Made in Estonia Maraton 2015”. Sarnane ettevõtmine on juba kaheksas omasarnaste seas ja eesmärgiks on anda esinemisvõimalus kõigile etenduskunstnikele, kes on alles tuntust kogumas või kes hulbivad kusagil erinevate meediumide vahel ning võivad seetõttu sootuks vaateväljast kõrvale jääda.

Valdav enamus esinejatest on kas kujutava kunsti või kaasaegse tantsu taustaga. See ei sea aga väljendusvahenditele piiranguid - näha sai filme ja videoid, kuulata bändi ja elektroonilist muusikat, mõtteainest pakkusid tekstid nii suulises kui kirjalikus vormis. See ongi tegevuskunsti eripära – eneseväljenduseks võib kasutada milliseid iganes tegevusi, mis autorile meeldivad, mida ta valdab või mis kõnekad tunduvad.

Kui eelmisel aastal võis esinejate seas kohata ka vanu kalu, siis seekord oli lava enamasti noorte päralt. Mõned neist on küll oma žanris juba üsna teada tegijad, enamik pigem siiski oma loometee alguseosas.

Üldise tendentsina jäi silma absurdi domineerimine. Seda oli nii huumori vormis kui ka neutraalsel kujul, ehk siis maakeeli öelduna – etteasteid, milles olid lihtsalt seosetud asjad üksteise otsa laotud. Üks variant on seda vaadata lihtsalt kui halba kunsti, kus pole viitsitud kujundi väljapuhastamiseks vaeva näha.

Teine võimalus on näha selles kaasajale omast tendentsi mõtlemises – üleüldist ükskõiksust maailmas toimuva, publiku, kunsti ja ka iseenda suhtes. Ei mingeid suuri ja traagilisi probleeme, ei põhjapanevaid järeldusi eksistentsist ega ka kangelaslikku püüdu maailma parandada – lihtsalt mängitakse pinksi, messitakse, tinistatakse mõnd pilli, vehitakse kaameraga suvalises suunas, loomulikult keritakse ka punast nööri (tegevuskunsti üks põhiklišeesid).

Selline kunstiline small-talk on ilmselt tõesti praegusele ajale omane ja see viitab heaoluühiskonnale, kus tõsised mured on lahendatud ja inimesed tegelevad pisiasjadega. Mis on paradoksaalne, sest see ei ole ju nii, ei meie ühiskonnas ega maailmas laiemalt. Seega on ilmselt tegu mingi eskapismi vormiga, arusaamisega, et üksikisik ega kunst ei muuda midagi. Et võitlus on nagunii mõttetu, taandatakse oma tegevus olmehuumori või meelelahutuse tasandile. Ei maksa oodata vabadusesammast ega võidumemoriaali, meie ees on nende asemel aiapäkapikud.

Samas, kolmas viis taolist suundumust vaadelda on üleüldise vaimsuse kvanthüppe kontekst, millest New Age gurud räägivad. Pidev hetkesolemine, kus puudub ego ja identiteet, aeg ja hinnangud. Kui see ka nii on, siis valgustuslikku katarsist vähemalt publikus ei tekkinud, jääb loota, et ehk siis esinejates endis.

Ainuke konkreetse sotsiaalse sõnumiga etendus oli Epp Kubu ja tema õpingukaaslaste BMF-ist „Vabatahtlik töö”, mille põhikomponendiks oli etteloetud kirjavahetus kliendi ja teenusepakkuja vahel. Selles väljendus kogu meie tööturul, eriti nn loomemajanduse sektoris leviv võltsarmastusväärsuse taha peidetud totaalne hoolimatus – seda nii töö enda kui ka töötaja suhtes. Kubu teine töö „Suurpuhastus” seisnes lihtsalt vaibakloppimises. Tabavaks muutis selle tolm, mis oli ehtne ja pani vähemalt esiridades hingamisteed proovile. See viis mõtted ühelt poolt laialtlevinud streriilsuse- ja tervislikkuseparanoiale, teisalt ka tõsiasjale, et puhastamise käigus mustus mitte ei kao, vaid vahetab asukohta ja igasuguse maailmaparandamise puhul tuleb arvestada, et midagi tuleb ohverdada.

See etteaste paistis silma ka suurepärase kostüümivalikuga – laval olid kenad noored stiilsetes madruseriietes. Enamjaos teistes etendustes võis näha täiesti suvalist valikut lähimast kaltsukast, mis on veel üks lootusetuse ja hoolimatuse väljendusvorm, olgu see siis taotluslik või juhuslik. Kuigi, ka sekondhännast võib leida nutikaid lahendusi, nagu näiteks ööriided Indrek Hirsniku etenduses “My Space”.

Mõningane aktuaalsete teemadega suhestumise soov paistis ka Kristina Paškeviciuse lavastuses, mis kandis Inderk Hirvelt pärinevat pealkirja ja kus astus üles justkui Kaur Kenderi ema, kes valgustas laineid löönud lapsporno skandaali. Taustal toimuv butotants ning kongimäng olid meeleolukad, kuid loomevabaduse teemaga mitte kuidagi seotud. Ei päästnud ka liba-ema väide, et Kaur on sündinud Jaapanis, kuigi ema monoloog iseenesest oli meeldivalt irooniline.

Visuaalselt üks efektsemaid oli Silver Soorski etteaste, mis algas laest lavale laskumisega. Valges türbis ja maskiga tegelane üritas paaniliselt midagi kirjutusmasinal kirjutada, kuid vaimutöö käis tal ilmselgelt üle jõu. Ka jätkuv tantsuline osa näis tegelase jaoks kohutava piinana, kuid oli siiski enam tema kulturistikehaga kooskõlas. Tordile pani krisi tõsiasi, et mask küll lõpus langes, kuid tegelase nägu jäi siiski publikul nägemata.

Henri Hütt paistis silma vaimukusega, temalt oli kolm lühikest etteastet ja lisaks mõned osalemised teiste etendustes. Hüti metoodika on võtta üks eksistentsiaalne teema ja dekonstrueerida see läbi nutikalt elegantse teksti ja lihtsate tegevuste millekski väga igapäevaseks.

Teises blokis näidati töid, mille taustaks ning orgaaniliseks osaks oli videoprojektsioon. Näidati ka lihtsalt videosid ja filme, mis ei ole väga hea mõte, arvestades, et inimesed on tulnud elavaid etteasteid vaatama ja tegevuskunsti väljundeid on meil nii publiku kui kunstnike jaoks niigi vähe.

Üks professionaalsemaid töid oli Nele Suisalu „link/mine”, kus lisaks lihtsale, kuid hästi paikapandud liikumisele oli põhirõhk häälamisel. Viimane muutus lõpupoole tekstiks (autor Kaja Kann), mis käsitles kaasaegse kunsti teraapilist funktsiooni esitaja enda jaoks. Kui kunstnik lähtub loomingus isiklikest üleelamistest, siis osutub kunst sageli eneseteraapiaks. Et see aga korralikult publikuni viia, asub haigetsaanud hinge asemel tööle kaasaegse kunsti professionaal ja nii teraapiline toime kaob. Kas selleks, et sünniks hea kunst, olekski siiski parem, kui kunstnikud end terveks ravida ei suudaks?

Üllatav ja puudutav kunst sünnib tõesti sageli pigem haigusest kui tervisest, seda nii üksikisiku kui ühiskonna tasandil. Unistada võib muidugi ka positiivsusest toituvast heast kunstist, aga seda tuleb ette harva – siin ei paku rahuldavaid lahendusi ei New Age ega trendikalt lohakas hipsterikultuur. Ükskõiksus ja pinnapealsus positiivsust siiski asendada ei suuda, kuigi tarbimisühiskond sellist tegevust näib soosivat.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: