Tartu Ülikoolis toimuva õppekavade sisehindamisega avalikkuse ette toodud tabelite ja arvutuste põhjal (Tartu Postimees 27.05.2015), Eesti Ekspress (27.05.2015) on ülikool tunnistanud kõige ebakvaliteetsemate õppekavade hulka ka klassikalise filoloogia bakalaureuse- ja magistriõppe, sest peaaegu ükski ülikooli õppeosakonna arvates kvaliteeti näitav kriteerium ei ole nende õppekavade puhul täidetud.

Dünaamiliselt arendatud õppekava

Klassikalise filoloogia programmijuhina aastail 2012-2015 väidan, et kolmel viimasel aastal on eriala õppekavad viimaste aastate jooksul kõige enam uuenenud ja arenenud keele- ja kirjanduserialade õppekavad TÜ-s üldse. Bakalaureuseõppekava 2013/2014 õppeaasta versioon (vastuvõtt erialale on seni toimunud paarituarvulistel aastatel) tõi õppekavasse lisaks senisele tõhusale antiikkeelte ja -autorite teoste õppele kohustuslikuna antiikkultuuri mõistmiseks vajalikud emakeeles loetavad süstemaatilised üldained nagu vanaaja ajalugu ja antiikkirjandus. 2015/2016 õppeaastaks kinnitatud bakalaureuse õppekavas on eestikeelsete erialaste üldainete mahtu veelgi suurendatud antiikkunsti ajaloo ning antiikfilosoofia eriseminari võrra, et kasutada ära TÜ teistes instituutides toimuvaid alusteadmiste andmisega seotud aineid oma ala asjatundjatelt. Lisaks sellele on peaaegu kõik eriala üliõpilased perioodil 2013-2015 saanud bakalaureuse- või magistriõppe jooksul tegutseda õppeassistendina.

Alates 2012/2013 õppeaastast on igal kevadel õppekava osana toimunud üliõpilaste õppereisid eriala seisukohast olulistesse paikadesse: 2013. aastal töötati viis päeva Berliini antiigimuuseumides, 2014 oldi nädal aega Roomas, Ostias ja Tivolis, 2015 Kopenhaageni glüptoteegis. Õppereisid on mujal maailmas klassikalise filoloogia õppekavade loomulik koostisosa. Tänapäeva interneti ja arenenud multimeedia tingimustes võib jääda mulje, et kõike saab teha vahenduste kaudu. Klassikaline filoloogia on eriala, milles kvaliteedi aluseks on aga töö allikatega. Õppereisidel valminud rühmatööd ja e-portfooliod on edaspidi leidnud ja leidmas rakendamist auditoorses õppetöös, mõnest teemast on välja kasvamas tasemeõppe lõputöö. Õppereiside eesmärk on laiendada kitsalt tekstiga töötamise põhjal tekkivat vaadet antiigile, õppida lisaks kirjandusteose tsiteerimisele ka kunstiteose tsiteerimist.

Heaks abiks on õppereiside ettevalmistamisel olnud ülikooli kunstimuuseumi kogude juht, meie vilistlane dr. Jaanika Anderson, ülikooli emeriitprofessor Anne Lill, aga ka ülikooli audoktor, Jyväskylä ülikooli professor Outi Merisalo. Õppereiside integreerimine erialaõppesse on üheks suureks väljakutseks ka Tartus. Sisulise poole saame oma teadmistega täita, kuid rahastamissüsteem selliste ainete õpetamiseks käib Tartu Ülikoolis õppeprorektori õppetegevust toetatavate tegevuste fondist, millest on seni leitud võimalus katta Itaalia reisi muuseumide piletid (664 eurot), mitte aga selle aine õpetamisega kaasnevaid kulusid tervikuna. Muud vahendid selle õppeaine läbiviimiseks oleme üliõpilastega leidnud oma taskust ja teiste riikide vastavatest fondidest. Uus õppekavade hindamissüsteem tõmbab reformimist vajavate õppekavade jaoks ilmselt kriipsu peale prorektori fondist mingitki toetust saada.

Pidevalt muutuvad kriteeriumid

Õppekavade arendamisdünaamika hindamise kõrval ei kätke Tartu Ülikooli õppekavade kvaliteedinäitajad ka selliseid kriteeriume nagu õppejõudude erialane kompetentsus (sealhulgas erialane teadustöö ja selle tulemuste rakendamine õppetöösse), erialase või lähedasel erialal magistri- ja doktorikraadini jõudnud bakalaureuseõppe lõpetanute osakaal, riiklikel teadustööde konkurssidel auhinnatud üliõpilaste osakaal lõpetajatest või magistriõppe puhul magistrantide kaasamise protsent teadusprojektidesse. Need on need eesmärgid, mida me oleme püüdnud õppetöö läbiviimisel arvesse võtta. Just neid väärtusi rõhutas praegune TÜ rektor 2012. aasta sügisel oma kohtumistesarjas ülikooli teaduskondade esindajatega.

Jäik ingliskeelse õppe kriteerium

Sama vastuvõetamatu on ingliskeelse õppe kriteeriumi jäik rakendamine. Kvaliteeti näitavaks ingliskeelseks kursuseks loetakse Tartu Ülikoolis ainult sellist, mis on algusest lõpuni loetud inglise keeles ja mille eksam on vastu võetud inglise keeles ning mis on vastavalt õppeinfosüsteemis märgitud. Arvestades Erasmus+ ja DoRa programmide raames avanevaid võimalusi ja klassikalise filoloogia eripära, ei ole meie õppekaval praktiline katta terveid loengukursusi ingliskeelsete külalisõppejõududega (üksikute eranditega). Paindlikkus ja avar pilt eri piirkondade klassikauurimustest ning meie oma õppejõudude kompetentsi maksimaalne rakendamine on meie õppes olnud siiani tähtsam kui jäik 10-20 protsendiline läbinisti ingliskeelsete loengukursuste osakaal.

Viimasel kolmel aastal on kutsutud külalisõppejõude fokuseeritult läbi viima valitud teemasid peaaegu pooltel erialaainete loengukursustest. Õppekavas loetud ainete osana on kasutatud üheksa Euroopa riigi (Soome, Rootsi, Saksamaa, Suurbritannia, Ungari, Slovakkia, Taani, Šveits, Austria) klassikaliste filoloogide ja arheoloogide külalisloenguid. 2014. aasta sügisel oli ladina keele ajaloo loengutesse integreeritud näiteks maailma juhtiva ladina sõnavara uurimise institutsiooni, Bayeri Teaduste Akadeemia projekti Thesaurus Linguae Latinae esindaja, kes viis kõigi astmete üliõpilastega läbi praktilise töötoa ladina leksikograafiast. Ükski neist külalisloengutest ei kvalifitseeru TÜ kvaliteedihindamise kriteeriumide järgi ingliskeelseks õppeks, sest õppeinfosüsteemi ei saa nende juurde lisada inglise keelt kui läbivat õpetamis- ja eksamineerimiskeelt.

TÜ hindamiskriteeriumide tippsaavutuseks võib pidada asjaolu, et kui Eesti päritolu ja juba aastaid Oxfordi ülikoolis klassikaõppejõuna töötav dr. Maarit Kivilo viis käesoleva aasta kevadsemestril bakalaureuse üliõpilastega läbi terve ainekursuse vanakreeka eepikast (DoRa meetme toetusel), siis kvaliteedikriteeriumide täitmiseks pidanuks ta seda tegema inglise, mitte eesti keeles. TÜ-s ei ole just palju erialasid, mille kasvandikud on jõudnud Oxfordi õppejõu kohale ja võimelised õpetama mingit kitsast distsipliini maailma tasemel eesti keeles. Selle eest saime nüüd karistada, et külalisel eesti keeles õpetada palusime ja ka õppeinfosüsteemis aine eestikeelsena vormistasime.

Rahvusteadused ilma Euroopa kultuuripärandita?

Arvestades antiikkeelte õppe puudumist või pealispindsust kõigi teiste erialade spetsialistidel terves Eestis, on klassikalise filoloogia eri astmete üliõpilased magistri- ja doktoriõppe, aga ka teadusprojektide raames teinud viimase 20 aasta jooksul ära rahvusteaduste uurimisel selle baastöö, mida mujal Euroopas teevad germanistid, ajaloolased ja kirjandusteadlased. Kogu 17. sajandi Eesti kirjandusliku vaimukultuuri uurimine on olnud klassikaliste filoloogide õlul alates Academia Gustaviana alusdokumentide (põhikiri, avaaktuse kirjeldus jne) uusediteerimisest ja tõlkimisest kuni kogu siinse juhuluule ja akadeemilise ladinakeelse kirjakultuuri pärandi läbitöötamiseni kirjanduslikust ja lingvistilisest aspektist (viimase kohta näiteks K. Kriisa ajaloolise sotsiolingvistika valdkonnaga külgnev magistritöö ladina keele ja rahvakeelte suhetest 17. sajandi Tartu Ülikoolis, mis ainukese filoloogia alase tööna kogu Eestis 2012. aastal teadusagentuuri üliõpilastööde konkursil auhinnatud sai ja mis leiab edasiarendamist doktoritööna).

17. sajand oli periood, mil tollal multikultuurilisel Eesti- ja Liivimaal sündis eestikeelne ilmalik kirjandus, ja seega otsustava tähtsusega selles, milliste eeskujude järgi hilisem eestikeelne kirjandus on arenenud. Praegu on käimas kogu Eesti ala ladinakeelsete pealiskirjade kaardistamis- ja väljaandmisprojekt, millesse on kaasatud kaks eriala magistranti ja üks doktorant, suvel on ees ootamas vastavad välitööd. Rääkimata üldse sellest mõjust, mida tähendab, et meil on tänu klassikalise filoloogia osakonna lõpetanutele ja õppejõududele viimase 25 aasta jooksul ilmunud Euroopa vaimukultuuri alusteosed esimest korda eesti keeles: Aristotelese "Nikomachose eetikast" ja "Poliitikast" või Platoni kogutud teoste avaköitest antiiktragöödiateni (Euripides, Seneca), Sallustiuse "Catilina vandenõust" ja Tacituse "Germaaniast" Apuleiuse "Kuldse eesli" või Suetoniuse "Keisrite elulugudeni" jne.

Ent Tartu Ülikooli õppekavade rahvusteaduslikkuse hindamisel ei lähtuta mitte ühe või teise eriala õppejõudude ja üliõpilaste tegelikust panusest rahvusteaduste uurimisse, vaid sellest, mitut protsenti õppekava ainetest loevad rahvusprofessoriteks nimetatud isikud. Väga vajalikust rahvusprofessuuride algatusest on õppekavade hindamise ja reformi käigus saanud kriteerium, mis teeb näiteks rahvusliku metallitöö tähtsamaks kirjanduse ja selle kaudu tekstilise maailmatunnetuse tekke uurimisest varauusaegse Eesti alal, millega tegelevad klassikalised filoloogid.

Õppekavade hindamise paradoksid

Klassikalisele filoloogiale osaks saanud ülikoolisisese hävitava hinnangu taustal tekib paratamatult küsimus, kuidas on võimalik, et madalakvaliteedilise bakalaureuse- ja magistriõppekava lõpetanutel on niivõrd suur erialane kutsekindlus ja resultatiivsus doktoriõppes. 16-st aastail 1995-2010 klassikalise filoloogia teadusmagistri kraadi kaitsnust töötab lõpetamisest alates 11 eriala õppejõu või teadurina Eestis või välismaal, neli antiikkeelte oskust nõudvatel ametikohtadel arhiivides, raamatukogudes ning muuseumis ning üks naaberdistsipliini õppejõuna Eestis; seitsmest 2008-2013 aastatel 3+2 magistrikraadi kaitsnust töötab praegu kolm erialaõpetaja või õppejõuna.

Väga paljudes kirjastustes (Kunst, Argo, Tartu Ülikooli kirjastus, Eesti Rahvusarhiivi publitseerimisosakond jm) on tööl klassikalise filoloogia eriala lõpetajad. Klassikalise filoloogia eriala teine tugevus, see tähendab suunitlus teadustööle, avaldub kõige selgemini asjaolus, et 16-st aastail 1995-2010 teadusmagistri kraadi kaitsnud lõpetajast on praeguseks kaitsnud 15 ka doktorikraadi (neist 8 Tartus ja ülejäänud mujal maailmas) ning ühel on doktoriõpingud 2015. aastal lõppemas.

Kokkuvõttes loodan, et 2015/2016 õppeaastaks Erasmus+ ja teiste rahastamisprojektide kaudu kutsutud külalisõppejõud ei jää klassikalise filoloogia õppekavadele antud hävitava hinnangu tõttu Tartusse tulemata. Samuti ei jää sügissemestril toimumata suvel sisseastuvatele üliõpilastele mõeldud põnev praktikaprojekt, posternäituse antiikkirjanduse eestindamine - elukutse, missioon, hobi koostamine ja kujundamine (järjekordne õppetegevus klassikalise filoloogia osakonnas, mida toetab Tartu Ülikooli asemel hoopis DAAD - Saksa Akadeemiline Vahetusteenistus).

Tahaks väga loota, et ülikool ei tagane vähemalt oma lubadusest alustada järgmistel aastatel vastuvõttu klassikalisse filoloogiasse igal aastal, sest ainult nii on antiikkeelte ja -kultuuride tundmisele suunatud õppekava läbitav kõikidel õppeaastatel alustajaile ka kõrvalerialana. Sellest lubadusest tingituna on käesolevaks suveks välja kuulutatud ainult kuus bakalaureuseõppe kohta senise kümne või ülikooli arvutuste kohaselt rentaabliks peetava 15 asemel (huvi eriala vastu ei mõõdeta TÜ-s nüüd mitte väljakuulutatud õppekohtade täituvusest lähtudes, vaid 15 vastuvõetu piiri ületamise alusel. Näited, kus 55 õppekohast täideti ainult 34, arvestatakse ülikoolis uute kvaliteedikriteeriumide järgi väga huvipakkuvateks õppekavadeks).

Klassikaline filoloogia on ja jääb väikeseks alaks, aga ilma selle ja teiste Lääne-Euroopa keelte ja kultuuride tundmiseta ähvardab meid mentaalses mõttes kapseldumine Euroopa kirdenurga anglofoonseks kääbuskultuuriks.