"Parreesia". Režissöör: Mart Raukas. Einar Laigna kui parresiast. Produtsent: Telos Production. Muusika: Aristar­chos. Helidisain: Aristarchos Studio. Foto: Maro Kouri. Bass: Siim Valdmets. Kontrabass: Peedu Kass. Konsultandid: Alexandros Hahalis, Linnar Priimägi, Maria Tzani, Tuuli Rehemaa. Filmis on kasutatud Kalju Suure, AS Ekspress­grupi ja AS Postimehe fotopanka. Herakleitost tsiteeris vanakreeka keeles Alexandros Hahalis. HD, 44 min 28 s, mustvalge ja värviline. © Telos Production, 2015. Esilinastus 26. III 2015 kinos Artis Tallinnas.

Normaalne film — näitab väga hästi, kes Einar Laigna on — nii nagu ta on (filmiajakirjanik Sulev Teinemaa "Parreesiast"). Film on parreesiast ja parresiastist. Film ei ole Einar Laignast. Filmis kehastub Einar Laigna parresiastiks. ("Parreesia" autor Mart Raukas oma filmist.)

Mart Raukas on väga meelsasti oma filmi "Parreesia" lahti seletanud ja toonitanud, et "üldiselt on see film just see, mida tema selgitused ja vahekirjad ütlevad olema. Neid tasuks uskuda." Sellest lähtusin, kui ise "Parreesiast" lugu tegema asusin. Kopeerisin, salvestasin ja litereerisin kõikvõimalikke filmiga seotud avalikke arutlusi ja pressitekste, aga ka spontaanseid telefonivestlusi filmi autoriga. Kogunenud materjalis orienteerumiseks paigutasin tekstilõike pidevalt ümber ning lõikasin-kleepisin-kustutasin nende sisu aina täpsemaks. Kuni taipasin, et nõnda kokku monteeritud monoloog koosneb küll Mart Raukase sõnadest, aga need räägivad rohkem temast endast kui tema filmist — on justkui tekstijada minu kujuteldavast dokumentaalist Mart Raukasest. Nii on järgnev lugu ennekõike see, mida tema pealkiri, moto ja saatesõna viitavad olevat. Neist tasuks lähtuda.

Filmiga on nagu raamatuga. On raamatuid, mille lugemise esimestest hetkedest unustad iseennast ja alles raamatu lõpus justkui ärkad. Ja on olemas selliseid raamatuid, millesse süvened teistmoodi — loed paar rida, asetad raamatu põlvedele, mõtled iseenda, loetu üle ning jälle võtad järgmise jupikese. Sellise raamatu lugemine on pidev kommunikatsioon lugeja enda teadvusega. Minu film "Parreesia" on sarnane just sellise raamatu lugemisega. Vaataja teadvust hoitakse iseendal. Film esitab kinosaali küsimusi — ühe teise järel. Selline reflektiivsus, enese uurimine on väga oluline filmi mõistmise juures.

"Parreesia" ja "parresiast" on uued sõnad eesti keeles. Parresiastid on olnud äärmuslikud tõe väljaütlejad. Tõde lebab poris. Parresiast tõstab selle üles. Parreesia on tõe karjatus. Välk pimeduses. Lahingud peetakse ikka väga õilsatel eesmärkidel. Film eeldab, et me elame enam-vähem ühtses klassikalises kultuuriruumis, kus asjad on üldmõistetavad meile kõigile. Filmi ülesanne on tuua välja minu teatud helleenlikud sentimendid, mida näen Vana-Kreeka vaimus ja mis sobiksid meie kaasaja maailmale just selliselt — parresiastlikus kõneviisis — esitada.

Ma ei tea Eestis kedagi teist, kes oleks suutnud kehastada parresiasti samavõrd autentselt kui Einar Laigna. Parreesia on seisund. Prognoosimatu nagu keravälk. Jah, see on kõige sobivam metafoor siinses kontekstis. Einar Laignal on harukordselt jõuline pea kuju — ideaalne kõlakoda tõekarjatustele. Kõik tema näolihased liiguvad ja silma- ning kulmutõstetes väljendub meeletu dünaamika. Ja millised emotsioonid, silmade välgatused, kui ta iido­leid ründab! Filmi vorm on sellega defineeritud Võib öelda, et mu film on aristotelistlik visuaalne uurimus erinevatest verbaalsetest ning füsiognoomilistest võimalustest. Seda võib võtta ka kui käsiraamatut erinevatest parresiastlikest stiilidest.

Herakleitose tsitaadi esitus filmi alguses asetab rõhu vabale inimesele. Parresiast on vaba inimene. Parresiasti moraalne kohus on rääkida avatult. Koguni jõhkralt — tõe nimel, mis on porisse tallatud. "Elu vales ei ole inimesele väärikas, elu on lühike," lausub Einar Laigna. See film ei ole torm veeklaasis, nagu ma mõtlen Eesti poliitilisest opositsioonist, mida tegelikult polegi. Minu idee on, et inimesed võiksid julgelt välja öelda, mis on meie elu ühiskonna valupunktid, mitte teha kunstlikke jääkeldreid. Oma filmiga ei tee ma mingit poliitilist võitlust.

Mu filmi teema ei ole tõde, vaid tõe rääkimise viis. Einar Laigna võib näida parresiastina karm, isegi võibolla julm, aga see ei tähenda, et ta kogu aeg niisugune on. Parresiast peab ründama. Võib öelda, et parreesia on püha viha seisund. See ei ole paberi peale pandud tekst, vaid jõulise isiku esitatud retoorilised küsimused, kus parresiasti silmavalged välguvad ja käsi hoogsalt tõuseb. Parresiast väljendab tõde kogu oma olemusega. Selline seisund tuleb Einar Laignale aeg-ajalt peale, kui ta karjuvat ebaõiglust või taeva poole kisendavat rumalust näeb. Need emotsioonid on autentselt tema sees. Ma ei saanud Einar Laignalt parresiastiks kehastamisel paluda väljendada abstraktseid küsimusi või emotsioone. Selles ongi dokumentalistika suurus, et tuleb elu ehedana püüda.

Paljud inimesed on pärast mu filmi olnud väga ehmunud. Mõni hoidis koguni pingi seljatoest kinni. Oli ka inimesi, kellele jäi hinge tunne, nagu oleks ta rooska saanud. "Parreesia" ongi mõjuvuselt sünge ja halastamatu. Parreesial on oma stiilid, oma loogika. Kuid filmis väljaöeldavad seisukohad ei ole minu omad. Ma hoiaksin need asjad väga lahus — need Einari ja minu parresiastlikud vaatenurgad. Sisuliselt on mul filmis kõik asjad ehk liigagi perfektselt läbi mõeldud. Näiteks koht, kus umbes kolmkümmend sekundit on täielik vaikus ja Einar Laigna vaatab tungival pilgul saali. See vaade on isegi mõneti pilkav ja mõnitav. Osa filmi vaatajaid hakkab nihelema, sest nad saavad aru, et neid vaadatakse. Inimest selles filmis kogu aeg torgitakse, häiritakse, temalt küsitakse. Parresiast pole mingi malbe tegelane, Kalamaja hipster.

Kui läheme hambaarsti juurde, siis me ju ei ütle, et arst on õel, sest talle meeldib puurimine. Parreesia on üldise hüve ehk ühiskonna tervise teenistuses. Me saame rääkida ka ühiskonna hügieenist. Sõna "hügieen" tuleb kreeka keelest ja tähendab laias laastus — see, mis on tervisele hea. Mõnikord on parreesia justkui radikaalne sekkumine ja väljendub operatsioonis, mõnikord on selleks küsimuse vormis bakteritele osutamine. Parresiasti relvadeks on väga erinevad stiilid — erinevad silmavaated, kulmukergitused, teravad küsimused, salvav iroonia, pilge, prohveti manitsev paatos. Seda arsenali film demonstreeribki. Samas pole filmis mitte ühtegi ebatsensuurset väljendit.

Otsekohesus võib omas ekstreemsuses olla ka kui läbematus või paristamine. Aga parresiast ei ole paristaja, vaid täiesti normaalne inimene igas mõttes. Tähendab, parresiasti emotsioonid on adekvaatsed. Kurjus ja viha on väga loomulikud emotsioonid. Aristoteles ütleb, et moraalne inimene vihastab, kui asi on vihastamist väärt. Parreesia puhul peab olema, et inimene on löögihoos.

Kui väike laps ütleb, et kuningas on alasti, siis see väike laps ei ole parresiast. Ainult tõe väljaütlemisest ei piisa. Laps ei sea ennast teadlikult ohtu. Parresiast väljendab tõde teadlikult ja kogu oma olemusega — umbes nii, et siin ma seisan ja teisiti ei saa. Antigone oli parresiast kuningas Kreoni ees seistes. Tõe nimel, mis on porisse tallatud, on parresiast valmis ükspuha kelle või mille vastu välja astuma. Teda ei huvita, kas teda visatakse kividega surnuks või mitte. Mõnikord tähendab see riski, et parresiast naerdakse välja.

Parreesial on oma kindel, Toledo mõõga ilu esteetika. Ise naudin visuaalina kõige rohkem seda lõiku, kus Einar Laigna ütleb: "…ma intelligentidega ei soovi eriti suhelda," pöörab pilgu kaamerasse ja annab silmadega justkui tuld. See on hetk, kus tema silmades väljendub metsik vihaenergia. Kahjuks ei kesta selline seisund väga kaua ja on ette prognoosimatu. See muutis filmi tegemise keeruliseks. Aga just niisuguste hetkede põrutav paatos on ehe. Kõik tajuvad seda kui tõde. Inimestele see mõjub, sest nad saavad aru, et Einar Laigna seda ei mängi, vaid tegelikult ongi vihane ja pahane. Ta oli siis vihane ühe piiskopi peale, kes juba aastaid ei too tema raamatuid tagasi.

Kui see seisund Einar Laignale tema koduaias peale tuli, siis ma ei saanud sinna kohe kuidagi black box’i tekitada. Või öelda, et kuule, Einar, läheme kloostrisse ja räägi seal edevatest literaatidest. See seisund nii ei tule. Olin dilemma ees, kas panna see lõik filmi sisse või mitte. Seal oli sisuliselt väga oluline info — kõik, mis intelligente ja literaate puudutab. Filmi tegemise ajal õppisin Laignat ärritama, torkima ja esitama talle ebamugavaid — ärritavaid — küsimusi. Võtetel oli tähtis, et ta säilitaks mõtete väljendamisel värskuse. Kustunud inimesega ei tee mitte midagi.

"Parreesia" on filmina nii delikaatne, kui üldse olla saab. Kõige mõjuvam on see, milles inimene ise on veendunud, mitte see, mida talle ette öeldakse. Minu eesmärk oligi panna inimesi teatud kindla vaatenurga alt ise veenduma nendes asjades, mida nad filmis näevad.

Filmi lõpus kõlab vanakreeka keel. Seda Herakleitose kõige kuulsama tsitaadi pateetilist kõla tuleb võtta pigem audiaalse efektina. Kaalusin kaua, kas tõlget* alla panna või mitte. Samal ajal muutub pildis Laigna nägu punaveritsevaks ja subtiiter oleks visuaali ära rikkunud. Vaataja ei suuda üldjuhul keskenduda rohkemale kui ühele
asjale.

Film lõpeb Einar Laigna kelmika kulmukergituse ja kangelaslik-kurva meloodiaga, mis tähendab — ärge võtke nähtut liialt südamesse!

* Karakter on inimese saatus.

Filmi treiler: